Eesti keel on maailmas tuntud oma kauni kõla, keerulise grammatika ja erakordselt pikkade sõnade poolest. Paljude välismaalaste jaoks, kes püüavad meie emakeelt õppida, võivad lõputuna näivad tähejadad tekitada aukartust või lausa hirmu. Kuid eestlastele endile on pikkade liitsõnade moodustamine loomulik ja sageli isegi mänguline tegevus. Küsimus sellest, milline on ametlikult kõige pikim sõna eesti keeles, ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Vastus sõltub suuresti sellest, kas me räägime sõnast, mis on kirjas Õigekeelsussõnaraamatus (ÕS), või sõnast, mida on grammatiliselt korrektne moodustada. Meie keele omapära lubab meil liita nimisõnu peaaegu lõpmatuseni, luues tähenduslikke ja kirjeldavaid keelendeid, mis võivad ulatuda üle terve rida.
Legendaarne “kuulilennuteetunneliluuk” ja selle positsioon
Aastakümneid on rahvasuus ja mälumängudes ringelnud sõna, mida peetakse ekslikult eesti keele pikimaks. See sõna on kuulilennuteetunneliluuk. Oma 24 tähega on see kahtlemata aukartustäratav ja keeleliselt korrektne, tähistades luuki tunnelis, mida mööda kuul lendab. See sõna saavutas oma kuulsuse suuresti tänu sellele, et see on ühtlasi ka palindroom – see on tagurpidi lugedes täpselt sama mis päripidi, kui välja arvata üks väike konks (tegelikult ei ole see täielik palindroom, vaid väga sümmeetriline liitsõna, kuid rahvasuus on see müüt visa kaduma).
Siiski, kui rääkida rangelt pikkusest, on 24 tähte eesti keele kontekstis pigem “keskmine tase” kui rekord. “Kuulilennuteetunneliluuk” on suurepärane näide sellest, kuidas liitsõnu moodustatakse, kuid see ei ole kaugeltki pikim. Selle populaarsus tuleneb pigem sõna rütmist ja selle sagedasest mainimisest lasteaiast peale, kui meile õpetatakse eesti keele omapärasid.
Grammatiliselt korrektsed hiiglased
Kui me hakkame otsima tõelisi rekordiomanikke, peame vaatama sõnade poole, mis on moodustatud vajaduspõhiselt ja mis kannavad edasi väga spetsiifilist informatsiooni. Üks tuntumaid ja sageli tsiteeritud pretendente tiitlile on uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll. Selles sõnas on 31 tähte ja see kirjeldab väga täpset olukorda: idülli, mis valitseb hommikul pärast uusaastaöö vastuvõttu.
Veelgi pikem ja samuti täiesti arusaadav on 42-täheline koletis: sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. See sõna kirjeldab väsimust, mis tekib pärastlõunal pärast seda, kui on peetud sünnipäeva, mis kestis terve nädalavahetuse. Kuigi tegemist on lohiseva konstruktsiooniga, on see grammatiliselt täiesti korrektne. Iga liidetud osa täpsustab järgmist ja tervikuna moodustavad nad ühtse mõiste.
Eesti keele eripära seisnebki selles, et meil on agglutinatiivne keeleloomus teatud piires kombineerituna liitsõnade rohkusega. See tähendab, et me võime siduda omavahel sisuliselt piiramatul hulgal nimisõnu, tingimusel, et tulemus on loogiline. Teoreetiliselt võiksime moodustada sõna, mis on sadu tähti pikk, kirjeldades näiteks ühte väga spetsiifilist polti, mis asub väga spetsiifilise masina küljes, mis omakorda asub spetsiifilises tehases.
Kas on olemas “ametlik” piir?
Eesti Keele Instituut (EKI) ja keeleteadlased on korduvalt rõhutanud, et eesti keeles ei ole fikseeritud pikkusega “kõige pikemat sõna”, sest keel on elav ja pidevas muutumises. Sõnaraamatutesse (nagu ÕS või EKSS) jõuavad tavaliselt vaid need sõnad, mis on laialdaselt kasutusel. Seega, “sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus” ei pruugi olla trükitud sõnaraamatus, kuid see ei tee sellest vähem eesti keele sõna.
Sõnaraamatutes leiduvatest sõnadest on üks pikemaid näiteks raudteelimiidileping (20 tähte) või keemiavallast pärit terminid, kuid need jäävad tehissõnadele pikkuselt alla. Ametlikkuse piir jooksebki seal, kus lõpeb sõnaraamat ja algab keeleloome.
Arvud kui salarelv pikkuse kasvatamisel
Kui soovime leida eesti keele absoluutselt kõige pikemaid sõnu, peame vaatama numbrite kirjutamise reegleid. Eesti keeles kirjutatakse arvud sõnadena kokku. See annab meile võimaluse luua tõeliselt gigantseid sõnu, mis on täiesti “ametlikud” ja korrektsed.
Näiteks aastaarv 2024 kirjutatakse sõnaga: kaksTuhatKaksKümendNeli (muidugi väikeste tähtedega: kakstuhatkakskümmendneli). Aga kui võtame mõne suurema arvu, näiteks 999 999, saame tulemuseks: üheksasadaüheksakümmendüheksatuhatüheksasadaüheksakümmendüheksa.
Selles sõnas on kokku 68 tähte. Ja me võime minna veelgi kaugemale, lisades miljoneid, miljardeid ja triljoneid. Seega, tehniliselt on eesti keele pikim sõna piiratud vaid matemaatika ja meie viitsimisega arve välja kirjutada. Siiski, keelelistes aruteludes jäetakse arvud tihti kõrvale, kuna need on pigem matemaatilised konstruktsioonid kui tavapärased sõnavaraühikud.
Võrdlus naaberkeeltega
Eesti keel ei ole oma pikkade sõnadega üksi. Meie põhjanaabrid soomlased ja ka sakslased on tuntud sarnase keelestruktuuri poolest.
- Soome keel: Soome keeles on samuti võimalik moodustada väga pikki liitsõnu. Üks tuntud näide on lentokonesuihkuturbiinimoottoriapumekaanikkoaliupseerioppilas (lennuki reaktiivturbiinmootori abimehaaniku allohvitseri õpilane). See näitab, et soome-ugri keelte loogika soosib pikki keelendeid.
- Saksa keel: Saksa keel on kuulus oma “Doonaulaevanduse…” sõnade poolest, nagu Donaudampfschiffahrtselektrizitätenhauptbetriebswerkbauunterbeamtengesellschaft.
- Inglise keel: Vastupidiselt meile kirjutatakse inglise keeles enamik liitsõnu lahku. “Bus driver” on kaks sõna, samas kui eesti keeles on “bussijuht” üks sõna. See on peamine põhjus, miks inglise keeles on pikimad sõnad tavaliselt meditsiinilised terminid (nagu kurikuulus kopsuhaigus), mitte tavalised liitsõnad.
See võrdlus toob esile eesti keele eripära: meie pikkus ei tule mitte ladinakeelsetest laenudest, vaid omakeelsete tüvede liitmisest.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Siin on vastused levinud küsimustele seoses eesti keele pikkade sõnadega.
Mis on siis tegelikult kõige pikim sõna?
Kui jätta kõrvale numbrid ja kunstlikult konstrueeritud absurdsused, peetakse üheks pikimaks mõistlikuks ja kasutatavaks sõnaks uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll (31 tähte). Kui arvestada ka keemilisi nimetusi või arve, võib pikkus ulatuda sadadesse tähtedesse.
Kas pikki sõnu on raske hääldada?
Eestlastele üldiselt mitte, sest rõhk on tavaliselt iga liitsõna osa esimesel silbil. See annab sõnale kindla rütmi. Välismaalastele on see aga suur väljakutse, kuna tuleb tabada õigeid rõhke ja vältida “keele sõlme minekut”.
Kas “kuulilennuteetunneliluuk” on palindroom?
Ei, see on levinud eksiarvamus. Tagurpidi lugedes on see “kuulilennuteetunneliluuk” -> “kuulilennuteetunneliluuk” ainult siis, kui teeme mööndusi. Täpne peegelpilt oleks “kuulilennuteetunneliluuk” -> “kuulilennuteetunneliluuk”, mis on tõsi, kuid tegelikult on see sõna pigem sümmeetriline. Tõeline palindroom on näiteks “aiasadasaia”.
Miks eesti keel lubab nii pikki sõnu?
See tuleneb meie keele morfoloogiast. Eesti keel on suuresti sünteetiline keel, mis kasutab liitmist uute tähenduste loomiseks. Selle asemel, et öelda “väsimus, mis tekkis pärast lõunat peo tõttu”, on ökonoomsem ja loomulikum öelda “peopärastlõunaväsimus”.
Loovus ja keelemängud igapäevaelus
Pikkade sõnade moodustamine ei ole pelgalt akadeemiline või teoreetiline harjutus. See on märk keele elujõust ja kõneleja loovusest. Igapäevases suhtluses, eriti kirjanduses, ajakirjanduses ja isegi reklaamides, kasutatakse liitsõnu, et edasi anda nüansse, mida lühikesed sõnad ei suuda tabada.
Näiteks võime moodustada sõnu hetkeemotsioonide ajendil. Kui keegi on ostnud uue auto ja tunneb selle üle rõõmu, võib ta rääkida uueautostmisrõõmust. See on täiesti arusaadav sõna, kuigi seda ei leia ühestki sõnaraamatust. See paindlikkus on eesti keele üks suurimaid rikkusi. See võimaldab meil olla täpne, poeetiline ja humoorikas üheaegselt.
Lisaks on pikad sõnad suurepärane vahend diktsiooni ja mälu treenimiseks. Proovige kiires kõnes öelda veatult “maateaduseõpetaja” või “väävelhappeühend”. Veelgi keerulisemaks läheb asi siis, kui lisame käändelõppe: “sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimusega”. Selline keeleline akrobaatika hoiab aju erksana ja aitab väärtustada meie emakeele unikaalset struktuuri. Seega, järgmine kord, kui kuulete kedagi kurtmas eesti keele keerukuse üle, tuletage talle meelde, et see keerukus on tegelikult vabadus luua ja kombineerida tähendusi piiramatul viisil.
