Talvine jalgrattasõit Eestis on viimastel aastatel muutunud üha populaarsemaks, liikudes ekstreemspordi vallast igapäevase pendelrände normaalsuseks. Paljud ratturid avastavad, et õige varustusega on võimalik vändata aastaringselt, olenemata sellest, kas väljas paugub pakane või katab tänavat salakaval must jää. Siiski on üks komponent, mille arvelt talvel kompromisse teha ei tohi, ja selleks on rehvid. Kui suvel võib kehva rehviga lihtsalt tee serva jääda, siis talvel on panused kõrgemad – vale rehvivalik võib lõppededa kukkumise ja vigastustega. Eesti talv on erakordselt muutlik, pakkudes ühel nädalal sügavat lund ja teisel sulaveest tekkivat kiilasjääd, mistõttu peab jalgratta talverehv olema tõeline universaalsõdur, mis suudab hakkama saada igasugustes oludes.
Miks suverehv talvel ei toimi: kummisegu füüsika
Esimene ja kõige olulisem asi, mida mõista, on see, et talverehv ei erine suverehvist vaid mustri sügavuse poolest. Peamine erinevus peitub kummisegus. Suverehvid on disainitud toimima soojades oludes; kui temperatuur langeb alla +7 kraadi, muutub nende kummisegu plastiktaoliselt kõvaks. See tähendab, et rehv kaotab oma elastsuse ega suuda enam teekatte mikrokonarustega haakuda, muutudes libedaks isegi kuival, kuid külmal asfaldil.
Spetsiaalsed jalgratta talverehvid kasutavad pehmemaid segusid (sageli suurema ränidioksiidi ehk silica sisaldusega), mis säilitavad elastsuse ka krõbedate miinuskraadidega. Lisaks materjalile on kriitiline roll mustril. Talverehvi muster on hõredam ja sügavam, et lumi ja lörts ei pakiks mustri vahele kinni. Kui rehvimuster täitub lumega ja ei puhastu veeremisel, muutub rehv sisuliselt siledaks “slikiks”, millel puudub igasugune pidamine. Talverehvi laiemad vahed võimaldavad lumel välja lennata, tagades, et iga rattapöördega on teekattega kontaktis värske kummipind.
Naastrehvid vs. lamellrehvid: kumb on Eestis parem?
Eesti kliimas, kus temperatuur kõigub sageli nulli ümber, tekitades öösiti teedele ohtliku musta jää, soovitavad eksperdid tungivalt eelistada naastrehve. Kuigi automaailmas on lamellrehvid väga levinud, on jalgratta puhul füüsika veidi teine. Jalgrattal on maapinnaga kokkupuutepind (kontaktlaik) äärmiselt väike ja ratta ning sõitja kogumass on auto omast kordades väiksem. See tähendab, et jalgratta lamellrehv ei suuda tekitada piisavalt survet, et jääpinnaga hõõrdumist tekitada samal määral kui auto.
Naastude arv ja paiknemine
Kõik naastrehvid ei ole loodud võrdseks. Valik sõltub suuresti sellest, kus te plaanite sõita:
- Linnasõit ja kergliiklusteed (100–120 naastu): Kui sõidate peamiselt hooldatud kergliiklusteedel, kus jääd esineb harva, piisab rehvidest, millel on naastud paigutatud kahes reas (rehvi külgedel). Selline rehv veereb keskosaga vaikselt ja kiiresti asfaldil, kuid kurvides või roobastes rakenduvad külgedel asuvad naastud, päästes teid kukkumisest.
- Maastik ja hooldamata teed (240–400 naastu): Tõelistes talveoludes, metsateedel või jäätunud roobastes sõitmiseks on vaja nelja realised naastrehve. Siin on naastud ka rehvi keskel, tagades pidamise kiirendamisel ja pidurdamisel otse jää peal. Need rehvid on raskemad ja veerevad asfaldil mürarikkalt, kuid pakuvad kompromissitut turvalisust.
Kvaliteetsete rehvide naastud on valmistatud volframkarbiidist (tungsten carbide). See on äärmiselt tugev materjal, mis peab vastu tuhandeid kilomeetreid ka asfaldil sõites, ilma et naastud tömbiks kuluksid. Odavamad terasnaastud kuluvad asfaldil kiiresti ja kaotavad oma teravuse juba ühe hooajaga.
Rehvirõhk kui salarelv
Isegi maailma parim naastrehv ei toimi, kui rehvirõhk on vale. Talvel kehtib kuldreegel: madalam rõhk on parem. Paljud ratturid teevad vea, pumbates rehvid kivikõvaks (“maksimumini”), nagu nad teevad suvel kiiruse tagaajamiseks. Talvel vähendab see aga kontaktpinda ja muudab ratta põrkavaks ning ebastabiilseks.
Madalam rõhk võimaldab rehvil “vajuda” laiemaks, suurendades naastu ja kummipinna kontakti jääga. Samuti aitab see rehvil paremini neelata konarusi, mis on eriti oluline jäätunud jalajälgedega kaetud teedel sõites. Sõltuvalt sõitja kaalust ja rehvi laiusest võiks talvine rõhk olla suvisest umbes 1–2 baari madalam (maastikuratta puhul isegi madalam, sageli 1.5–2.0 baari vahemikus). Oluline on siiski jälgida rehvi tootja poolt märgitud miinimumpiiri, et vältida “ussihammustuse” tüüpi purunemisi, kus velg lööb sisekummile augu sisse.
Killustik ja torkekindlus
Eesti talvise tänavahoolduse eripära on graniitkillustiku ohtralt kasutamine. Need väikesed, teravad kivikesed on jalgratturi suurim vaenlane, kuna need on justkui väikesed noad, mis lõikavad läbi tavalise kummikihi. Seetõttu on talverehvi valikul kriitilise tähtsusega torkekindluskiht (inglise keeles sageli puncture protection belt).
Eksperdid soovitavad valida rehvid, millel on tugevdatud külgseinad ja paks torkekindluskiht turvise all (näiteks 5mm paksune SmartGuard vms). Kuigi see lisab rehvile kaalu, on see hindamatu väärtusega – keegi ei taha miinuskraadide ja pimedusega tee ääres sisekummi vahetama hakata. Talverehv peab olema ennekõike usaldusväärne.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma pean ostma naastrehvid mõlemale rattale?
Ideaalis jah. Mõned ratturid üritavad kokku hoida, pannes naastrehvi vaid esirattale. See tagab küll juhitavuse ja aitab vältida esiratta alt libisemist (mis lõppeb tavaliselt kukkumisega), kuid tagaratta pidamine jääb olematuks. See tähendab, et kiirendamine ja eriti pidurdamine on raskendatud ning kurvides võib tagaratas siiski “külje ette” visata. Täieliku turvalisuse tagamiseks soovitame naastrehve nii ees kui taga.
Millal tuleks talverehvid alla panna?
Ärge oodake esimest lund. Talverehvid tuleks paigaldada siis, kui temperatuurid langevad püsivalt öösiti nulli lähedale või alla selle. Must jää tekib sageli varahommikuti sildadel ja varjulistes kohtades ammu enne, kui lumi maha tuleb. Ennetav rehvivahetus on odavam kui katki kukkunud riided või rattajupid.
Mis on naastrehvide “sissesõitmine”?
See on väga oluline protseduur. Uute naastrehvidega tuleks esimesed 40–50 kilomeetrit sõita rahulikus tempos asfaldil, vältides järske pidurdusi ja kiirendusi. See aitab naastudel korralikult oma pesadesse kinnituda. Kui lähete uute rehvidega kohe metsa juurikatele või jääle agressiivselt sõitma, võite kaotada märkimisväärse hulga naaste juba esimese sõiduga.
Kas laiem rehv on lumes parem?
Üldjuhul jah. Laiem rehv “ujub” paremini pehme lume ja lörtsi peal ning pakub suuremat kontaktpinda jääl. Siiski on erand: kui tegemist on värske, paksu lörtsiga kõva pinnase peal, võib kitsam rehv (nt cyclocross ratastel) olla parem, kuna see lõikab lörtsist läbi ja leiab pidamise allolevalt asfaldilt, samas kui lai rehv võib lörtsi peal liugu lasta.
Sõidutehnika ja ennetav käitumine
Kuigi tipptasemel naastrehvid, nagu Schwalbe Marathon Winter või Continental Contact Spike, teevad imesid, ei tühista need füüsikaseadusi. Turvaline sõit Eesti talves nõuab lisaks headele rehvidele ka sõidustiili kohandamist. See tähendab sujuvust kõigis tegevustes. Pidurdamine peaks toimuma varem ja peamiselt tagapiduriga (või mõlemaga tasakaalustatult), vältides esipiduri järsku vajutamist kurvis.
Kurvidesse sisenedes tuleks kiirust vähendada juba sirgel lõigul ning kurvi läbides hoida ratas võimalikult püstises asendis, kallutades pigem keha kui ratast. Jäätunud roobastes sõites on oluline hoida pilk kaugemal ees ja lasta rattal oma teed leida, hoides lenksu lõdvemalt – kramplik kinnihoidmine viib tavaliselt tasakaalu kaotuseni.
Lõpetuseks tasub meeles pidada ka rehvide hooldust. Linnatänavate sool on rehvidele ja naastudele hävitav. Võimalusel loputage ratast ja rehve pärast soolaseguseid sõite jaheda veega. See hoiab ära naastude ümber tekkiva korrosiooni ja tagab, et teie investeering turvalisusesse teenib teid mitu hooaega. Korralik talverehv on ühekordne investeering, mis tagab meelerahu ja, mis peamine, hoiab teid sadulas ka kõige libedamatel päevadel.
