Eestimaa looduses liikudes võib tähelepanelik vaatleja märgata vilgast ja madalat liikumist kivihunnikute vahel või heinamaa servas. See on hetkeline välgatus: pruunikas selg, valge kõhualune ja uskumatu kiirus. Tihti tekib loodusesõbral sellisel hetkel küsimus, keda ta just nägi – kas see oli nirk või kärp? Need kaks pisikiskjat on meie faunas ühed sarnaseimad liigid, keda on kogenematul silmal esmapilgul peaaegu võimatu eristada. Mõlemad kuuluvad kärplaste sugukonda, mõlemad vahetavad talveks kasukat ning mõlemad on tuntud oma raevuka ja julge jahipidamisstiili poolest. Ometi ei ole tegemist ühe ja sama loomaga ega ka sama liigi eri vanuses isenditega. Nirk ja kärp on kaks täiesti eraldiseisvat liiki, kellel on oma kindlad välistunnused, käitumismustrid ja elupaigaeelistused. Nende eristamine ei nõua kraadi zooloogias, vaid pigem teadlikkust sellest, millist detaili looma välimuse juures esimesena otsida.
Peamine ja kindlaim eristustunnus: sabaots
Kui teil õnnestub looma näha vaid viivuks, siis unustage hetkeks keha suurus või värvus ning suunake pilk otse looma saba poole. See on kõige usaldusväärsem viis nirgi ja kärbi eristamiseks, mis toimib igal aastaajal, olgu suvi või talv.
Kärbi (Mustela erminea) saba on proportsionaalselt pikem ja mis kõige tähtsam – selle ots on alati must. See must sabaots on justkui kärbi isikutunnistus, mida ta kannab kaasas nii suvises pruunis kasukas kui ka talvises lumivalges rüüs. Isegi kui kärp on talvel üleni valge, jääb sabaots süsimustaks, paistes lumel selgelt silma.
Nirgi (Mustela nivalis) saba on seevastu märgatavalt lühem ja tömbim. Kõige olulisem erinevus on see, et nirgi saba on ühtlaselt sama värvi nagu tema selg. Suvel on saba üleni pruun ja talvel üleni valge. Nirgil ei ole mitte kunagi musta sabaotsa. Kui näete talvel lumel valget looma, kellel puudub must sabaots, on tegemist kindlasti nirgiga.
Keha suurus ja proportsioonid
Kuigi suurus võib olla petlik, eriti kui vaatlus toimub distantsilt ja puudub võrdlusmoment, on see siiski oluline faktor. Kärp on kahest liigist suurem ja jõulisem, nirk aga maailma väikseim kiskjaline.
- Kärp: Täiskasvanud kärbi kehapikkus jääb tavaliselt vahemikku 17–33 sentimeetrit, millele lisandub umbes 10-sentimeetrine saba. Isased on emastest tunduvalt suuremad. Oma olemuselt on kärp lihaselisem ja tema liikumine võib tunduda veidi raskemana kui nirgi oma.
- Nirk: Nirk on tõeline miniatuurne kiskja. Tema kehapikkus on vaid 11–26 sentimeetrit ja saba on väga lühike, sageli vaid 3–5 sentimeetrit. Väikseimad nirgid võivad kaaluda vähem kui 50 grammi, mis võimaldab neil pugeda isegi hiireurgudesse.
Siin tuleb siiski olla ettevaatlik: kuna mõlemal liigil esineb suur suguline dimorfism (isased on suuremad kui emased), võib suur isane nirk olla suuruselt võrreldav väikese emase kärbiga. Seetõttu ei tohiks suurust kunagi kasutada ainsa määramistunnusena, vaid alati kombinatsioonis saba värvusega.
Värvipiir külgedel: sirge või sakiline?
Suveperioodil, kui mõlemad loomad kannavad oma tavapärast pruuni-valgekirjut kasukat, on olemas veel üks peen detail, mida kogenud loodusvaatlejad jälgivad. See on piirjoon pruuni selja ja valge kõhualuse vahel.
Vaadates kärpi küljelt, on näha, et üleminek pruunilt seljakarvalt valgele kõhukarvale on sirge ja konkreetne. See joon jookseb selgelt ja teravalt, justkui oleks see joonlauaga tõmmatud. Valge värvus katab ka käppade siseküljed, kuid piirjoon on reeglina selge.
Nirgi puhul on see üleminek hoopis teistsugune. Piirjoon pruuni ja valge vahel on ebakorrapärane, laineline või sakiline. Sageli võib näha pruune laike tungimas valge ala sisse või vastupidi. Mõnel nirgil võib pruun laik esineda isegi kurgu all või kõhul, mida kärbil kunagi ei kohta.
Talvekasukas ja kuninglik ajalugu
Talve saabudes vahetavad mõlemad liigid oma karvkatte valge vastu, et lumises keskkonnas märkamatuks jääda. See on kaitsemoonutus, mis aitab neil nii saaki varitseda kui ka ise suuremate kiskjate (nagu rebaste või röövlindude) eest peitu jääda. Eestis, kus lumi on tavapärane nähtus, muutuvad mõlemad liigid talveks valgeks. Soojema kliimaga piirkondades, kus lund on vähe või üldse mitte, ei pruugi nirk talveks valgeks minnagi.
Just siin tuleb mängu ajalooline termin “kärbinahk” või “hermeliin”. Kuninglikud mantlid ja valitsejate keepide ääred olid ääristatud valge karusnahaga, milles olid mustad täpid. Need mustad täpid olidki kärpide sabaotsad. Et saada kokku suur kuninglik mantel, läks tarvis sadu kärpe. Nirgi nahk, olles küll valge, kuid ilma kontrastse musta sabaotsata, ei olnud ajalooliselt nii kõrgelt hinnatud ega omanud samasugust sümboolset staatust.
Elupaik ja käitumuslikud erinevused
Kuigi mõlemad loomad on laialt levinud ja võivad elada samades piirkondades, on nende elupaigaeelistustes ja käitumises väikesed erinevused, mis võivad aidata liiki määrata.
Nirk on spetsialiseerunud pisiimetajate, eelkõige uruhiirte ja leethiirte küttimisele nende endi urgudes. Tänu oma uskumatult peenikesele ja voolujoonelisele kehale suudab nirk järgneda hiirele sügavale maa alla. Seetõttu näeb nirki tihti tegutsemas põldudel, kivihunnikutes ja vanade hoonete vundamentide vahel, kus hiired elutsevad. Nirk on aktiivne ööpäevaringselt ja peab oma kiire ainevahetuse tõttu sööma väga sagedasti – ta peab tarbima päevas toitu koguses, mis moodustab kuni poole tema kehakaalust.
Kärp on küll samuti hiirekütt, kuid tänu suuremale kasvule on tema toidulaud mitmekesisem. Kärp suudab murda ka suuremaid saakloomi, näiteks noori jäneseid, mügrisid ehk vesirotte ja linde. Kärp liigub rohkem avamaastikul ja võib läbida pikemaid vahemaid. Kärp on ka tuntud oma “tantsu” poolest – veider hüplev käitumine, mida peetakse mõnikord saaklooma (näiteks jänese) segadusse ajamiseks või hüpnoosimiseks, kuigi see võib olla seotud ka parasiitide vabanemisega.
Jäljed lumel
Talvel on tihti ainsaks märgiks loomade kohalolust nende jäljed. Mõlemad liigid liiguvad hüpetega, jättes maha paarisjäljed (kaks jälge kõrvuti). Erinevus seisneb taas suuruses ja hüppe pikkuses.
- Nirgi jäljed: Jäljed on väga väikesed, jäljepaaride vahe on lühike (umbes 20–30 cm). Jälg ise on umbes 1,5–2 cm pikk.
- Kärbi jäljed: Jäljed on suuremad ja selgemad, hüpped on pikemad (võivad ulatuda 50–100 cm-ni, olenevalt lume sügavusest ja liikumiskiirusest). Jälg on umbes 2,5–4 cm pikk.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas nirk on kärbi poeg?
Ei, see on väga levinud eksiarvamus. Nirk (Mustela nivalis) ja kärp (Mustela erminea) on kaks täiesti eraldiseisvat liiki. Kuigi nad on sugulased ja välimuselt sarnased, ei kasva nirgist kunagi kärpi. Nirk sünnib nirgina ja sureb nirgina.
Kumb on Eestis haruldasem?
Mõlemad liigid on Eestis levinud ja kumbki pole looduskaitse all haruldusena, kuid nende arvukus kõigub aastati sõltuvalt näriliste (hiirte) rohkusest. Üldiselt peetakse nirki veidi tavalisemaks, kuna ta on vähenõudlikum ja suudab ellu jääda ka väiksemal territooriumil, kuid kärpi märgatakse sagedamini tema veidi suurema kasvu ja julgema käitumise tõttu.
Kas nad on inimesele ohtlikud?
Inimesele need väikesed loomad ohtlikud ei ole. Nad on inimpelglikud, kuid samas väga uudishimulikud. Kui nirk või kärp nurka suruda, võivad nad end raevukalt kaitsta ja valusasti hammustada, kuid nad ei ründa inimest ise. Pigem on nad kasulikud “naabrid” maakodudes, aidates hoida hiirte populatsiooni kontrolli all.
Miks nad nii kiiresti liiguvad?
Nii nirgil kui kärbil on äärmiselt kiire ainevahetus. Nende keha on pikk ja peenike, mis tähendab, et soojuskadu on suur. Kehatemperatuuri hoidmiseks ja energia saamiseks peavad nad pidevalt jahtima ja sööma. Nende vilgas liikumine on tingitud vajadusest leida toitu ja samal ajal vältida suuremaid kiskjaid.
Ökoloogiline roll ja tähtsus looduses
Sõltumata sellest, kas tegemist on nirgi või kärbiga, on mõlemal liigil meie ökosüsteemis täita kriitiliselt oluline roll. Nad on tippkiskjad pisinäriliste maailmas. Ilma nende väikeste, kuid tõhusate küttideta kasvaks hiirte ja muttide populatsioon plahvatuslikult, mis tooks kaasa suurema kahju põllumajandusele, metsandusele ja ka inimeste kodudele. Nad on looduslikud sanitarid ja populatsioonide reguleerijad.
Nende kohalolu näitab, et elupaik on terve ja toiduahel toimib. Kuigi nad võivad vahel rüüstata linnupesi või murda kodulindude tibusid, on nende kasu hiireküttidena kordades suurem kui võimalik tekitatud kahju. Seetõttu, kui näete oma aias või metsaservas vilksatamas musta sabaotsaga kärpi või pisikest pruuni nirki, tasub tunda rõõmu – teie läheduses tegutseb väike, kuid väsimatu looduslik valvur.
