Kui teilt küsitakse, mitu riiki maailmas on, siis esimese hooga võib tunduda, et vastus peaks olema lihtne ja ühene. Võib-olla tuleb meelde arv 200, võib-olla olete kuulnud numbreid 193 või 195. Tegelikkuses on aga rahvusvahelisel tasandil kokkuleppimine selles, mis moodustab “päris” riigi, üllatavalt keeruline protsess. See ei ole lihtsalt geograafiline või statistiline küsimus, vaid see on sügavalt seotud poliitika, ajaloo, diplomaatia ja võimuga. See, kuidas me loeme riike, sõltub sellest, kellelt me küsime ja milliseid kriteeriume me kasutame.
ÜRO liikmesriigid kui kuldstandard
Kõige sagedamini kasutatav viis riikide arvu määramiseks on vaadata Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmeskonda. Praeguse seisuga on ÜRO-l 193 liikmesriiki. See number on paljude jaoks vaikimisi aktsepteeritud “õige” vastus, kuna ÜRO on maailma tähtsaim rahvusvaheline organisatsioon, mille liikmesus annab riigile teatava legitiimsuse pitseri. Kuid isegi see arv ei ole ilma nüanssideta.
ÜRO-l on lisaks 193 täisliikmele ka kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina Riik. Kui liidame need kaks, jõuame arvuni 195. See on sageli see number, mida paljud entsüklopeediad ja geograafiaõpikud kasutavad, et kirjeldada “tunnustatud riikide” koguarvu. Kuid miks on need kaks eraldi vaatlejad, mitte täisliikmed? See tuleneb poliitilistest takistustest, mis on seotud nende staatuse, suveräänsuse ja ajalooliste konfliktidega, mis takistavad neil saavutada täielikku konsensust teiste liikmesriikide seas.
Sovereignty ehk suveräänsuse mõiste
Selleks, et mõista, miks riikide arvu üle vaieldakse, peame defineerima, mida me üldse riigina mõistame. Klassikalises rahvusvahelises õiguses, eriti pärast 1933. aasta Montevideo konventsiooni, on riigi tunnustamiseks vaja nelja komponenti:
- Alaline elanikkond.
- Määratletud territoorium.
- Valitsus.
- Suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega.
Teoorias peaks see olema piisav. Kui üksus vastab nendele kriteeriumidele, peaks see olema riik. Kuid praktikas on neljas punkt – suutlikkus suhelda teiste riikidega – see, mis tekitab kõige rohkem probleeme. See on seotud rahvusvahelise tunnustusega. Kui teised riigid ei taha teid riigina tunnustada, siis ei ole teil võimalik täielikult osaleda rahvusvahelises elus, sõlmida lepinguid või olla ÜRO liige, isegi kui teil on olemas kõik teised riigi tunnused.
Osalise tunnustusega riigid ja hallid alad
Maailmas on mitmeid üksusi, mis toimivad nagu riigid, kuid mille rahvusvaheline tunnustus on piiratud või puudub täielikult. See teeb riikide lugemise keeruliseks: kas me loeme neid riikideks, sest nad toimivad nii, või jätame nad välja, sest rahvusvaheline üldsus ei ole neid ametlikult omaks võtnud?
Näiteks Kosovo on riik, mida tunnustab üle saja ÜRO liikmesriigi, sealhulgas paljud lääneriigid, kuid paljud teised riigid, nagu Serbia, Venemaa ja Hiina, ei tunnusta seda. Taiwan on teine silmapaistev näide. Taiwanil on oma valitsus, sõjavägi, passid, valuuta ja toimiv majandus. Tegelikkuses on see täiesti iseseisev riik. Kuid kuna Hiina peab Taiwani oma provintsiks ja survestab teisi riike mitte tunnustama Taiwani ametlikult, on Taiwanil väga piiratud ametlik diplomaatiline tunnustus, ehkki ta toimib sisuliselt iseseisva riigina.
Samuti on olemas “de facto” riigid, nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Põhja-Küpros või Somaalimaa. Need piirkonnad kontrollivad oma territooriumi, neil on oma politsei, kohtud ja haridussüsteemid, kuid nende iseseisvust tunnustab kas vaid üksikud riigid või mitte keegi. Kas nad on riigid? Vastus sõltub sellest, kas hindate *de jure* (õiguslikku) või *de facto* (tegelikku) staatust.
Erinevad loendusmeetodid ja nende põhjused
Sõltuvalt kontekstist võib “maailma riikide” arv erineda märgatavalt. Spordiorganisatsioonid, nagu FIFA või Rahvusvaheline Olümpiakomitee, kasutavad tihti oma kriteeriume, mis ei ühti ÜRO omadega. Näiteks FIFA-sse kuulub rohkem liikmeid kui ÜRO-sse, sest seal on esindatud ka Ühendkuningriigi osad (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa) ja teised territooriumid, mis pole iseseisvad riigid, kuid millel on oma jalgpalliliidud. See on puhtalt funktsionaalne jaotus, mis ei tähenda poliitilist iseseisvust.
Teisalt, kui vaadata majanduslikku statistikat, nagu Maailmapanga või Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmeid, on neil samuti oma nimekiri. Mõnikord hõlmavad need nimekirjad ka sõltuvaid territooriume, nagu näiteks Hongkongi või Puerto Ricot, sest nad on maailmamajanduse jaoks olulised üksused, ehkki neil puudub täielik suveräänsus.
Korduma kippuvad küsimused
Mitu riiki on maailmas vastavalt ÜRO-le?
ÜRO-l on 193 täisliiget ja kaks vaatlejariiki (Püha Tool ja Palestiina), kokku 195.
Kas Taiwan on riik?
Taiwani staatus on äärmiselt keeruline. See toimib nagu iseseisev riik, kuid tal on vähe ametlikku rahvusvahelist tunnustust Hiina Rahvavabariigi surve tõttu. Enamik riike hoiab Taiwaniga mitteametlikke suhteid.
Miks mõned riigid ei ole ÜRO liikmed?
Põhjuseid on mitmeid: kas nad ei soovi olla liikmed (nagu Püha Tool), neil puudub piisav rahvusvaheline tunnustus või on nende staatuse osas väga suured geopoliitilised erimeelsused.
Mis vahe on “de facto” ja “de jure” riigil?
De jure riik on selline, mida tunnustab rahvusvaheline kogukond ja millel on juriidiline iseseisvus. De facto riik kontrollib tegelikult oma territooriumi ja tegutseb riigina, kuid puudub laialdane ametlik tunnustus.
Kas riikide arv võib muutuda?
Jah, riikide arv on ajaloo vältel pidevalt muutunud. Uued riigid tekivad iseseisvumise või eraldumise teel, teised aga liituvad või lõpetavad olemise.
Geopoliitika mõju riikide definitsioonile
Lõppkokkuvõttes peitub vastus küsimusele “mitu riiki on maailmas” selles, et definitsioon ei ole staatiline. See on pidevas muutumises olev sotsiaalne kokkulepe. Riikide arv sõltub sellest, kui palju poliitilist tahet on teatud piirkonda riigina tunnustada. See tähendab, et riikide loendamine ei ole pelgalt matemaatiline tehe, vaid poliitiline akt.
Kui me vaatame kaarti, näeme piire. Need piirid on aga tihti inimeste poolt tõmmatud ja neid saab muuta. Ajalugu on näidanud, et riigid, mis olid eile kaardil, võivad homme kaduda, ja uued, millest keegi ei teadnud, võivad esile kerkida. Seega on küsimus “mitu riiki on maailmas” küsimus, mis sunnib meid mõtlema mitte ainult geograafia, vaid ka õigluse, enesemääramisõiguse ja rahvusvaheliste suhete keerukuse üle.
Järgmine kord, kui keegi teilt küsib seda küsimust, võite julgelt vastata, et ametlikult on riike 195, kuid tegelik vastus on “see sõltub”. See näitab, et olete teemasse süvenenud ja mõistate, et maailma korraldus on palju keerulisem ja huvitavam kui lihtsalt numbrid paberil. Me elame maailmas, kus sõnad, tunnustus ja suveräänsuse kontseptsioonid loovad reaalsuse, mida me nimetame riikideks.
Suveräänsuse dünaamiline loomus
Tulevikus võib riikide arv veelgi muutuda. Ees ootavad mitmed võimalikud iseseisvusliikumised, mis võivad kaardipilti muuta. Lisaks on tekkinud uusi ideid, kuidas riiklusele läheneda. Näiteks on arutletud virtuaalsete riikide või digitaalsete kogukondade üle, mis üritavad saavutada teatud määral autonoomiat internetis, kuigi neil puudub füüsiline territoorium. See tõstatab uue küsimuse: kas riik peab tingimata asuma füüsilisel maalapil?
Tehnoloogia ja globaliseerumine muudavad seda, kuidas me riigist mõtleme. Üha enam toimub võimu liikumine rahvusriikidelt suurematele blokkidele (nagu Euroopa Liit) või vastupidi, väiksemate piirkondade autonoomsuse suurenemisele. Need muutused tähendavad, et “riigi” definitsioon ise võib järgnevatel aastakümnetel muutuda veelgi paindlikumaks.
Kokkuvõttes on riikide lugemine peegeldus meie maailma hetkeseisust. See on segu juriidilisest formalismist ja elavast poliitilisest reaalsusest. See ei ole küsimus, millele saab anda ühe numbri ja sellega rahulduda, vaid see on uks paljudesse teistesse teemadesse, mis aitavad meil paremini mõista, kuidas inimkond on organiseeritud ja kuidas me suhestume võimu, identiteedi ja kuuluvusega.
