Kevadhommikul aknast välja vaadates või pargis jalutades märkame sageli murul askeldamas tumedat lindu, kes otsib usinalt toitu. Paljude inimeste jaoks on esmapilgul tegemist lihtsalt “musta linnuga”, kuid tegelikkuses võib see olla kas musträstas või kuldnokk. Need kaks liiki on Eestis väga levinud ja jagavad sageli samu elupaiku, mistõttu on nende segiajamine üsna tavaline. Kuigi nad võivad eemalt vaadates tunduda sarnased, on neil tegelikult väga erinev eluviis, käitumine ja välimus, kui osata vaid õigeid detaile märgata. Nende eristamine ei nõua ornitoloogi diplomit, vaid pigem tähelepanelikkust teatud kindlate tunnuste osas, mis ulatuvad sulestiku läikest kuni viisini, kuidas lind maapinnal liigub.
Välimuse põhilised erinevused: sulestik ja kehakuju
Kõige selgem viis nende kahe linnu eristamiseks on nende välimuse põhjalik vaatlemine. Kuigi mõlemad tunduvad kaugelt mustad, paljastab lähem vaatlus, eriti hea valguse või binokli abil, täiesti erinevad värvipaletid ja keha proportsioonid.
Musträstas (Turdus merula)
Musträstas kuulub rästaslaste sugukonda ja tema välimus sõltub suuresti soost. See on oluline aspekt, mida paljud algajad linnuvaatlejad ei tea.
- Isaslind: Isane musträstas on tõeliselt süsimust. Tema sulestik on matt ja ühtlane, ilma igasuguste täppide või värvilise läiketa. Tema kõige silmatorkavamaks tunnuseks on erksavärviline, kollakas-oranž nokk ja sama värvi rõngas ümber silma. See kontrast musta sulestiku ja ereda noka vahel on parim määramistunnus.
- Emaslind: Emane musträstas ei olegi tegelikult must, vaid pigem tumepruun. Tema kõhualune on sageli veidi heledam ja kergelt tähniline, mis aitab tal pesitsusperioodil paremini varjuda. Tema nokk on pruunikas või tuhmkollane, mitte kunagi nii erksalt oranž kui isaslinnul.
- Kehakuju: Musträstas on pika sabaga lind. Kui ta istub oksal või maapinnal, on tema siluett pigem piklik ja saba on selgelt eristatav.
Kuldnokk (Sturnus vulgaris)
Kuldnokk on musträstast veidi väiksem ja jässakam, kuid tema sulestik on tunduvalt mitmekesisem.
- Värvimuutus: Kuldnoka sulestik ei ole matt must, vaid sillerdab päikese käes metalselt – seal võib näha rohekaid, lillasid ja sinakaid toone. See “õline” läige on kuldnokale ainuomane.
- Tähnid: Talvel ja varakevadel on kuldnoka sulestik kaetud tihedate valgete või kreemikate tähnidega. Pesitsusaja edenedes need tähnid kuluvad vähem märgatavaks, kuid on siiski lähemal vaatlusel nähtavad.
- Nokk ja saba: Kuldnoka nokk on kevadel sidrunkollane (isasel sinaka, emasel roosaka tüvega), kuid sügisel ja talvel muutub see tumedaks. Erinevalt musträstast on kuldnoka saba väga lühike, mistõttu näeb lind lennates välja kolmnurkse kujuga, meenutades veidi hävituslennukit.
Liikumine maapinnal: kas ta kõnnib või hüppab?
Kui lind on liiga kaugel, et eristada sulestiku värvi või noka tooni, on parimaks määramisvahendiks tema käitumine maapinnal. See on üks lollikindlamaid meetodeid, mida kogenud linnuvaatlejad kasutavad.
Musträstas liigub hüpates. Kui näete lindu, kes teeb murul paar kiiret hüpet mõlema jalaga korraga, peatub järsult, ajab saba püsti ja jääb justkui midagi kuulama, on tegemist musträstaga. Ta on oma olemuselt ettevaatlik ja tema liikumine on katkendlik: hüpe-hüpe-stopp.
Kuldnokk seevastu kõnnib või jookseb. Tema jalad liiguvad vaheldumisi, samm-sammult. Kuldnokk ei hüppa peaaegu kunagi. Tema liikumine murul on kiire ja sihikindel, ta justkui “tikib” maapinnal ringi, torgates oma nokka pidevalt pinnasesse. Kuldnoka kehahoiak on maapinnal liikudes püstisem ja ta tundub olevat pidevas kiirustamises.
Laul ja häälitsused: flöödimängija versus imitaator
Kevadine aed on täis linnulaulu ja just laul on see, mis muudab need kaks liiki eriliseks, kuigi nende stiilid on kardinaalselt erinevad.
Musträstas on üks Eesti meloodilisemaid laululinde. Tema laul on aeglane, madal ja flöödilaadne, koosnedes selgetest ja kõlavatest stroofidest. Musträstas istub lauldes tavaliselt kõrgel puladvas, katuseharjal või antennil. Tema laul on sageli melanhoolne ja rahulik, olles eriti intensiivne varahommikuti ja hilisõhtuti. Seda peetakse sageli romantiliseks ja “klassikaliseks” linnulauluks.
Kuldnokk on aga hoopis teistsugune artist. Tema laul ei ole puhas meloodia, vaid pigem helide kaskaad. See koosneb vilinatest, naksutamistest, kriginatest ja, mis kõige tähelepanuväärsem, teiste lindude või ümbritsevate helide imitatsioonidest. Kuldnokk võib oma laulu põimida hiireviu viuatusi, peoleo vilet või isegi mobiiltelefoni helinaid ja autoalarmi hääli. Kuldnoka esitus on energiline, ta väristab lauldes tiibu ja ajab kurgusulestiku kohevile.
Pesitsemine ja elupaigad
Kuigi mõlemad linnud võivad elada samas aias, on nende nõudmised “kodule” täiesti erinevad. Selle teadmine aitab mõista, kus üht või teist lindu suurema tõenäosusega kohtab.
Kuldnokk on suluspesitseja. See tähendab, et looduses vajab ta pesitsemiseks puuõõnsusi. Kuna looduslikke õõnsusi napib, on kuldnokk see lind, kes asustab kõige meelsamini inimeste poolt üles pandud pesakaste. Kui näete lindu pesakasti lennuavast sisse ja välja käimas, on see 99% tõenäosusega kuldnokk (või varblane/tihane, kuid mitte musträstas). Kuldnokad on ka seltsivamad ja võivad pesitseda üksteisele üsna lähedal, kui pesakaste on piisavalt.
Musträstas ehitab avapesa. Tema ei poe kunagi pesakasti. Musträsta pesa on meisterlikult punutud kausjas ehitis, mis on tavaliselt peidetud tihedasse hekki, kuuseheki vahele, puuriita või mõne tiheda põõsa varju. Pesa asub sageli üsna madalal, mistõttu on see kassidele ja teistele kiskjatele kergemini kättesaadav. Musträstas vajab oma territooriumil tihedat alusmetsa või põõsastikku, kus varjuda.
Ränne ja talvine käitumine
Ajalooliselt on nende lindude rändekäitumine olnud erinev, kuid kliimamuutused on piire hägustanud.
Kuldnokk on traditsiooniliselt rändlind. Suured kuldnokaparved kogunevad sügisel ja pakuvad taevas lummavaid vaatepilte (nimetatakse murruks või “tantsuks”), enne kui nad suunduvad Lääne- ja Lõuna-Euroopasse talvituma. Nad saabuvad Eestisse tagasi varakevadel, olles ühed esimesed kevadekuulutajad märtsis või aprilli alguses. Siiski on pehmetel talvedel märgatud üha rohkem kuldnokki, kes üritavad talve Eestis mööda saata, eriti asulate läheduses.
Musträstas on osaliselt rändlind, kuid üha enam muutumas paigalinnuks, eriti linnades ja aedlinnades. Linnamusträstad jäävad sageli talveks siia, sest linnas on soojem ja toitu (marju, inimeste jäätmeid, lindude toidumaju) on lihtsam leida. Metsas elavad musträstad rändavad suurema tõenäosusega lõuna poole. Seega, kui näete jaanuaris lumises aias musta lindu kollase nokaga, on see peaaegu kindlasti musträstas.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas musträstas ja kuldnokk saavad omavahel läbi?
Üldiselt elavad nad kõrvuti rahulikult, kuna nende toitumisstrateegiad veidi erinevad, kuigi mõlemad otsivad toitu maapinnalt. Kuldnokad on agressiivsemad ja tegutsevad sageli parvedena, mis võib üksiku musträsta eemale tõrjuda, kuid otsest verist võitlust tuleb ette harva.
Kumb lind sööb minu kirsid ja marjad ära?
Mõlemad linnud armastavad puuvilju ja marju, kuid suuremat kahju teevad tavaliselt kuldnokad. Põhjus on lihtne: kuldnokad liiguvad pärast pesitsusperioodi suurtes parvedes. Kui parv maandub kirsipuule, võib see tühjeneda minutitega. Musträstas tegutseb pigem üksikult või paarina, napsates marju vähehaaval.
Miks ma näen kuldnokki suurtes parvedes lendamas?
See nähtus on kaitsemehhanism kiskjate (nagu kullide ja pistrike) vastu. Tuhandetest lindudest koosnev parv liigub sünkroonis, muutes kuju ja suunda, mis ajab ründaja segadusse, sest tal on raske ühte konkreetset saaklooma sihikule võtta. Musträstad selliseid parvi ei moodusta.
Kas emane kuldnokk laulab?
Jah, ka emased kuldnokad laulavad, kuigi harvemini ja vähem keerukalt kui isased. Musträstaste puhul laulab peamiselt isaslind territooriumi märgistamiseks ja emase meelitamiseks.
Aialindude toetamine ja elurikkuse soodustamine
Olenemata sellest, kumba liiki te oma aias kohtate, on mõlemad äärmiselt kasulikud abilised kahjurite tõrjel. Nii kuldnokk kui ka musträstas tarbivad pesitsusperioodil tohutus koguses putukaid, vastseid, tigusid ja mardikaid, aidates hoida aia ökoloogilist tasakaalu paigas ilma keemilisi taimekaitsevahendeid kasutamata.
Kui soovite neid linde oma aeda meelitada, tuleb läheneda kummalegi liigile veidi erinevalt. Kuldnokkade jaoks on parim viis paigaldada pesakaste. Kuldnoka pesakast peaks olema suurem kui tihase oma (lennuava läbimõõt umbes 45-50 mm) ja see tuleks paigutada vähemalt 3–4 meetri kõrgusele puu või hoone külge. Kuna kuldnokad taluvad naabreid hästi, võite paigaldada mitu kasti samasse aeda, kuid jälgige, et need ei oleks otsese päikese käes.
Musträstaste heaoluks on aga võtmesõnaks “metsikus”. Nad vajavad tihedaid põõsaid, hekke (näiteks viirpuu, kuusk või elupuu) ja hunnikuid mahalangenud lehtedest puude all. Perfektselt riisutud ja pügatud aed ei paku musträstale turvalist pesitsuspaika ega piisavalt toitu. Jättes aianurka oksahunniku või kasvatades marjapõõsaid (nt arooniaid või pihlakaid), pakute musträstale nii varju kui ka talvist toidulauda. Samuti on oluline pakkuda lindudele vett, eriti kuivadel suvepäevadel ja talvel, kui looduslikud veekogud on külmunud. Madal veenõu meelitab ligi nii kuldnokki kui musträstaid, pakkudes suurepärast võimalust nende erinevuste vaatlemiseks lähietapilt.
