Talve saabudes ja esimese lume maha sadades muutub kelgumägi laste jaoks vastupandamatuks tõmbenumbriks. See on suurepärane viis veeta aega värskes õhus, arendada füüsilist vastupidavust ja kogeda puhast rõõmu liikumisest. Kuid tänapäeva kaubandusvõrgus ringi vaadates võib silme eest kirjuks võtta – valik ulatub lihtsatest plastikalustest keerukate roolisüsteemiga mootorsaanide koopiateni. Lapsevanemana seisate küsimuse ees: milline sõiduvahend on minu lapsele parim, turvalisem ja vastupidavam? Õige kelgu valimine ei sõltu ainult hinnast või disainist, vaid eelkõige lapse vanusest, sõiduoskustest ja sellest, millisel maastikul plaanitakse peamiselt sõita. Vale valik võib halvemal juhul lõppeda traumaga või lihtsalt sellega, et kallis ost jääb nuka seisma, sest lapsel on sellega ebamugav toimetada. Järgnevas põhjalikus ülevaates toome välja kõik olulised nüansid, mida peaksite teadma enne poodi suundumist.
Erinevad kelgutüübid ja nende kasutusotstarve
Enne konkreetse mudeli valimist on oluline teha selgeks, millised on põhilised kelgutüübid, sest igaüks neist on mõeldud veidi erinevaks otstarbeks. Üks kelk sobib ideaalselt beebi jalutamiseks pargiteel, teine aga adrenaliinirohketeks laskumisteks järskudest nõlvadest.
Klassikalised puit- ja metallkelgud
Need on paljudele meist lapsepõlvest tuttavad. Tavaliselt on neil metallist jalased ja puidust istumisosa. Klassikalise kelgu suurim eelis on selle vastupidavus ja stabiilsus. Metallist jalased libisevad hästi nii kinnitallatud lumel kui ka jäisel pinnal. Enamasti on need kelgud mõeldud pigem vedamiseks (näiteks lasteaeda viimiseks või metsateel jalutamiseks) kui ekstreemseks mäesõiduks, kuigi saavad hakkama ka laugemate nõlvadega. Paljudel mudelitel on eemaldatav seljatugi, mis muudab need sobivaks erinevas vanuses lastele.
Plastikust kelgud ja liugurid
Plastikust kelgud on tänapäeval ühed populaarseimad tänu oma kergusele ja soodsamale hinnale. Siia kategooriasse kuuluvad:
- Liugurid ja “pannid”: Need on lihtsad plastikust alused, millel on käepidemed. Need on mõeldud ainult mäest alla laskmiseks. Nende eeliseks on odav hind ja kergus – laps jaksab ise selle mäest üles vedada. Miinuseks on juhitamatuse oht ja põrutused ebatasasel maastikul, kuna puudub pehmendus.
- Kastikujulised plastikkelgud: Need meenutavad kujult paati või kasti. Need on stabiilsemad kui liugurid ja sageli varustatud piduritega (kangid külgedel). Need sobivad hästi nii vedamiseks kui ka mäest laskumiseks.
Rooliga kelgud ja snowracerid
Need on “kelgumaailma kuningad”, mis on mõeldud juba veidi vanematele lastele (tavaliselt alates 4.-5. eluaastast). Neil on metallist raam, rool, mis keerab eesmist suuska, ja sageli ka pehmendusega iste. Snowraceri peamine eelis on juhitavus. Laps saab ise valida sõidutrajektoori ja vältida takistusi. Samuti on neil tavaliselt korralik jalgpidur. Miinuseks on kaal – sellist kelku on väikesel lapsel raske mäest üles vedada, ning hind on tunduvalt kõrgem kui plastikust mudelitel.
Täispuhutavad rõngad ehk “tuubid”
Tuubisõit on viimastel aastatel kogunud tohutut populaarsust. Need on väga kiired ja pakuvad palju põnevust, kuid nendega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Tuubil puudub juhitavus ja pidurid. Seetõttu tohib tuubiga sõita ainult selleks spetsiaalselt ettenähtud rennides või täiesti lagedatel nõlvadel, kus puuduvad puud, postid ja muud takistused. Koduse mäe jaoks on see sageli liiga ohtlik valik.
Kelgu valimine vastavalt lapse vanusele
Lapse vanus ja füüsiline areng on kõige kriitilisemad faktorid valiku tegemisel. Üheaastasele ja seitsmeaastasele sobivad täiesti erinevad vahendid.
Väikelapsed (6 kuud – 3 aastat)
Selles vanuses lapsele on kelk eelkõige transpordivahend. Laps istub paigal ja vanem veab teda. Peamised märksõnad on soojus, turvalisus ja stabiilsus.
- Seljatugi: See on kohustuslik, et laps ei kukuks tahapoole.
- Turvarihmad: Soovitatav on mudel, millel on kinnitusrihmad, et laps ei saaks kelgust välja libiseda.
- Lükkesang: Paljudel beebikelkudel on taga pikk lükkesang (sarnane lapsevankrile). See võimaldab vanemal lükata kelku enda ees, hoides last pidevalt silma all ja kaitstes teda tuule eest.
- Soojakott: Kelk peaks olema piisavalt ruumikas, et sinna mahuks soojakott või lambanahk, kuna laps liigutab vähe ja võib kiiresti külmetuda.
Eelkooliealised (3 – 6 aastat)
Selles vanuses lapsed tahavad juba ise mäest alla lasta ja kelku üles vedada. Kelk peaks olema piisavalt kerge, kuid vastupidav. Parimad valikud on piduritega plastikkelgud või lihtsamad rooliga kelgud. Oluline on, et laps ulatuks piduriteni ja jõuaks kelku ise manööverdada. Liiga raske kelk võib lapse kiiresti ära väsitada ja isu kelgutamise järele kaob.
Koolilapsed (7+ aastat)
Kooliealised otsivad kiirust ja põnevust. Nende jaoks on parimad snowracerid ehk rooliga kelgud, mis võimaldavad aktiivset sõidustiili. Selles vanuses võib kaaluda ka kvaliteetsemaid täispuhutavaid kelke või sportlikumaid plastikmudeleid (näiteks “taldrikuid”), mis nõuavad head kehavalitsemist. Kuna kiirused kasvavad suureks, muutub üha olulisemaks turvavarustuse olemasolu.
Materjalid ja vastupidavus
Kelgu materjal määrab suuresti selle eluea. Eestis võivad talvised temperatuurid kõikuda sulailmast kuni krõbeda pakaseni, mistõttu peab materjal taluma temperatuurimuutusi.
Plastik: Kõik plastikud ei ole võrdsed. Odav ja rabe plastik võib puruneda juba esimesel kokkupõrkel või mureneda suure külmaga (-15 kraadi ja madalam). Kvaliteetne kelk on valmistatud külmakindlast (HDPE) plastikust, mis säilitab elastsuse ka madalatel temperatuuridel. Enne ostu uurige tooteinfot – seal on sageli märgitud temperatuuri taluvuse piirid.
Puit ja metall: Puitkelgud on ilusad, kuid vajavad hooldust. Puit peab olema lakitud või immutatud, et niiskus seda ei kahjustaks. Metallist jalaste puhul on oluline kontrollida keevisõmbluste kvaliteeti ja värvkatte vastupidavust, et vältida roostetamist. Alumiiniumraamiga kelgud on kergemad ja ei roosteta, kuid on tavaliselt kallimad kui terasraamiga mudelid.
Turvavarustus ja ohutu sõit
Kelgutamine on statistiliselt üks enim talviseid traumasid põhjustavaid tegevusi. Enamikku õnnetustest saab aga õige varustuse ja käitumisega ennetada.
- Kiiver on kohustuslik: Eriti mäest laskumisel. Jäisel nõlval kukkudes või teise kelgutajaga kokku põrgates on peatraumad kerged tulema. Tavaline suusa- või hokikiiver sobib selleks suurepäraselt. Jalgrattakiiver võib talvel olla liiga külm, kui selle alla ei panda sooja mütsi.
- Helkurid ja nähtavus: Talvepäevad on lühikesed. Kinnitage kelgule ja lapse riietele helkurid. Veel parem on kasutada vilkuvaid LED-tulukesi, eriti kui liigute kodu ja kelgumäe vahel teeservas.
- Riietus: Riietus peaks olema kihiline ja veekindel. Vältida tuleks pikki salle, mis võivad kelgu jalaste vahele või roolisüsteemi takerduda. Kasutage pigem kaelussalle (“buffe”).
- Jalanõud: Saapad peavad olema tugeva tallamustriga, et laps saaks mäest üles ronida ega libiseks, ning vajadusel jalgadega pidurdada.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Milline kelk on parim kaheaastasele lapsele?
Kaheaastasele on parim valik seljatoega ja turvavööga varustatud kelk. Väga mugav on lükkesangaga mudel, mida vanem saab lükata. Eelistada võiks puit- või kvaliteetset plastikkelku, kus on ruumi soojakotile.
Kas rooliga kelk on ohtlikum kui tavaline kelk?
Vastupidi, rooliga kelk on sageli ohutum, kuna see on juhitav. Laps saab vältida takistusi ja teisi lapsi. Ohtlikuks muutub see vaid siis, kui kiirused lähevad liiga suureks ja laps ei kanna kiivrit või sõidab selleks mitte ettenähtud kohas.
Kuidas hooldada kelku, et see kestaks kaua?
Pärast igat kasutamist puhastage kelk lumest ja porist ning kuivatage see. Metallist jalastele võib hooaja lõpus kanda õhukese kihi õli või silikooni, et vältida roostet. Hoidke kelku otsese päikesevalguse eest varjus (UV-kiirgus võib plastikut rabedaks muuta) ja kuivas ruumis.
Miks mu kelk ei libise hästi?
Põhjuseid võib olla mitu. Kui tegemist on metalljalastega, võivad need olla roostes või liiga karedad (vajavad lihvimist). Plastikkelkude puhul võib põhjaks olla liiga kare lumi või kriimustatud põhi. Samuti libisevad teatud materjalid paremini külma lumega ja teised märja lumega. Määrdeainete (suusamäärete) kasutamine võib aidata.
Mäe valik ja õige kukkumistehnika
Isegi parim kelk ei taga ohutust, kui sõidukoht on valesti valitud. Lapsevanema vastutus on enne lapse mäele lubamist hinnata nõlva ohutust. Ideaalne kelgumägi lõppeb pika ja lageda tasandikuga, kus kelk saab loomulikult hoo maha võtta. Vältida tuleks mägesid, mis lõppevad sõidutee, veekogu, puude või aedadega. Hüpped ja trampliinid on mõeldud vaid kogenud sõitjatele ning spetsiaalse varustuse (nagu snowracer) kasutajatele, tavalise plastikkelguga hüpates on suur oht selgroogu vigastada.
Samuti on oluline õpetada lapsele, kuidas ohu korral kelgult maha veereda. Instinkt sunnib sageli lapsi kramplikult kelgust kinni hoidma, isegi kui kokkupõrge on vältimatu. Õpetage last ohu märkamisel kelgust küljele välja rullima – see on sageli ohutum kui suurel kiirusel puusse või kivisse sõitmine. Sõites peab laps alati vaatama ette, mitte taha ega külgedele, ning mäest üles ronimine peab toimuma alati raja servas, mitte keskel, kus teised alla tuhisevad. Nende lihtsate, kuid elutähtsate reeglite järgimine tagab, et talverõõmud jäävad meelde vaid positiivsete emotsioonidena.
