Leonardo da Vinci “Mona Lisa” on vaieldamatult maailma kuulsaim kunstiteos, mis on sajandeid lummanud vaatajaid oma salapärase naeratuse ja hüpnotiseeriva pilguga. Kuid selle ikoonilise pildi all peitub palju enamat kui vaid renessansiajastu meistriteos. Aastakümneid on kunstiajaloolased, teadlased ja restauraatorid püüdnud lahendada maali ümbritsevaid saladusi, kuid alles hiljutised tehnoloogilised läbimurded on võimaldanud meil vaadata sõna otseses mõttes värvikihtide alla. Uusimad uuringud, milles on kasutatud kõrgtehnoloogilisi meetodeid alates röntgenfluorestsentsist kuni multispektraalse analüüsini, on toonud päevavalgele jahmatavaid avastusi, mis muudavad meie arusaama sellest, kuidas Leonardo töötas ja keda või mida see maal tegelikult kujutada võiks.
Keemiline kood: Leonardo salajane retsept
Üks kõige märkimisväärsemaid hiljutisi avastusi ei puuduta mitte maali visuaalset kompositsiooni, vaid selle keemilist ülesehitust. Ajakirjas Journal of the American Chemical Society avaldatud uuring paljastas, et Leonardo da Vinci oli oma ajastust sajandeid ees mitte ainult anatoomias ja inseneriteaduses, vaid ka keemias. Teadlased analüüsisid mikroskoopilist värviproovi “Mona Lisa” paremast ülanurgast, kasutades sünkrotronkiirgust – osakeste kiirendit, mis võimaldab mateeriat uurida aatomi tasandil.
Analüüs tuvastas haruldase ja ebastabiilse ühendi nimega plumbonakriit. See on pliiühend, mida leitakse tavaliselt palju hilisemate kunstnike, nagu Rembrandti, töödest. Selle olemasolu “Mona Lisa” aluskihis viitab sellele, et Leonardo eksperimenteeris julgelt õlivärvide koostisega. Arvatakse, et ta segas pliimoksiidi linaseemneõliga, et luua paks, mett meenutav pasta. See segu võimaldas värvil kiiremini kuivada ja andis talle võimaluse luua aluskihte, mis lisasid maalile sügavust ja varjundeid, mida me täna imetleme. See avastus tõestab, et “Mona Lisa” oli Leonardo jaoks tõeline katselava, kus ta arendas välja tehnikaid, mis muutsid kunstiajalugu.
Spolvero tehnika ja söejäljed
Prantsuse teadlane Pascal Cotte, kes on uurinud maali üle 15 aasta spetsiaalselt selleks loodud multispektraalse kaameraga, tegi 2020. aastal sensatsioonilise avastuse. Tema tehnoloogia, mis suudab tuvastada valguspeegeldusi 13 erineval lainepikkusel, paljastas söejäljed maali heledamate alade all. Need jäljed viitavad spolvero ehk “tolmutamise” tehnika kasutamisele.
Spolvero on meetod, kus kunstnik teeb ettevalmistavale joonistusele (kartoonile) nõelaga väikesed augud ja tupsutab neist läbi söepulbrit, et kanda kontuurid lõuendile või puidule. Cotte’i avastus “Mona Lisa” puhul on märgiline mitmel põhjusel:
- See on esimene kindel tõend, et Leonardo kasutas “Mona Lisa” loomisel ettevalmistavat joonistust.
- Söejäljed näitavad, et algne visand ja lõplik maal ei kattu täielikult. Leonardo muutis töö käigus kompositsiooni.
- Kõige selgemalt on jäljed nähtavad juuksepiiril ja kätel, näidates, et kunstnik kohandas poosi ja pea asendit maalimise käigus, otsides täiuslikku tasakaalu.
Varjatud juuksenõel ja kadunud identiteet
Võib-olla veelgi intrigeerivam on Cotte’i avastus detaili kohta, mis on palja silmaga nähtamatu. Värvikihtide sügavusest ilmus nähtavale juuksenõel, mida kannab naine maali varasemas versioonis. See detail on tekitanud kunstiajaloolaste seas elavat arutelu, sest selline soengustiil ei olnud Firenze naiste seas sel ajal moes.
Firenzes kandsid juuksenõelu ja keerukaid soenguid tavaliselt vaid jumalannasid või allegoorilisi figuure kujutavad tegelased, mitte tavalised kaupmeeste naised nagu Lisa Gherardini. See viib meid jahmatava hüpoteesini: kas on võimalik, et Leonardo alustas maali hoopis teise eesmärgiga? Mõned teooriad pakuvad, et algselt võis tegemist olla “uskmatu naise” või mõne mütoloogilise tegelase portreega, mille Leonardo hiljem ümber kujundas, et täita Lisa Gherardini portree tellimust. See selgitaks, miks maalil on nii palju kihte ja parandusi – see võib olla palimpsest, kus üks idee on kirjutatud teise peale.
Maastiku saladus: Kus Mona Lisa tegelikult istub?
Aastaid on vaieldud ka selle üle, mis paistab naise selja taga. Kas see on fantaasiamaastik või reaalne koht Itaalias? Traditsiooniliselt on arvatud, et taustal on Buriano sild, kuid 2023. aastal esitas Itaalia ajaloolane Silvano Vinceti uue ja veenva teooria. Kasutades droone ja ajaloolisi dokumente, väitis ta, et maalil kujutatud sild on tegelikult Romito sild Laterina linnas Toscanas.
Vinceti analüüs põhines silla võlvide arvul. Maalil on sillal neli võlvi, mis klapib Romito silla ajaloolise ehitusega (tänapäeval on sellest säilinud vaid üks võlv). Buriano sillal on seevastu kuus võlvi ja Bobbio sillal veelgi rohkem. Lisaks klapib ümbritsev maastik ja Arno jõe looklemine just selle piirkonna geograafiaga. See avastus ei ole lihtsalt geograafiline täpsustus, vaid annab meile aimu Leonardo liikumisest ja sellest, millised vaated teda maalimise ajal inspireerisid.
Mitmekihiline ajalugu ja “Lumiere” tehnoloogia
Tänapäevane tehnoloogia, eriti nn kihiline võimendusmeetod (Layer Amplification Method), on võimaldanud teadlastel “koorida” maali nagu sibulat. See on paljastanud, et “Mona Lisa” ei ole üks staatiline kujutis, vaid pigem protsessi dokumentatsioon. On leitud märke, et Leonardo maalis sõrmede loori, mis on ajaga ja restaureerimiste käigus kadunud, ning et algselt olid naisel ka ripsmed ja kulmud, mis on tõenäoliselt sajanditepikkuse puhastamise käigus maha kulunud.
Veelgi enam, spektraalanalüüs on näidanud erinevusi käte asendis. Ühes varasemas kihis toetas parem käsi vasakut veidi teisiti, luues suletuma ja pinges poosi. Lõplik versioon on palju lõdvestunum ja elegantsem, mis demonstreerib Leonardo perfektsionismi ja soovi edasi anda mitte ainult füüsilist sarnasust, vaid ka sisemist rahu ja psühholoogilist sügavust.
Korduma kippuvad küsimused
Miks on Mona Lisal maalil näiliselt puuduvad kulmud?
See on üks levinumaid küsimusi. 2007. aastal tehtud kõrgresolutsiooniga skaneeringud näitasid, et Leonardo maalis algselt tõepoolest kulmud ja ripsmed. Need on aga aja jooksul kadunud, tõenäoliselt 17. ja 18. sajandil tehtud agressiivsete puhastustööde ja restaureerimiste tõttu, kus õrnad pealmised värvikihid nühiti maha.
Kas Mona Lisa all on peidus teine inimene?
Pascal Cotte väitis oma uuringute põhjal, et pealmise kihi all on “teine portree”, mis kujutab suurema pea ja nina ning õhemate huultega naist. Siiski on enamik kunstiteadlasi seisukohal, et tegemist ei ole erineva inimesega, vaid sama portree varasemate arengujärkudega – Leonardo lihtsalt muutis ja täiustas oma visiooni töö käigus.
Mida tähendab avastatud plumbonakriit kunstiajaloo jaoks?
Plumbonakriidi avastamine kinnitab, et Leonardo da Vinci oli keemiline innovaator. See näitab, et ta otsis aktiivselt lahendusi õlivärvide tehnilistele probleemidele (nagu kuivamiskiirus ja kihtide paksus) ning kasutas meetodeid, mida peeti iseloomulikuks alles 17. sajandi Hollandi meistritele. See tõstab tema geeniuse staatust veelgi.
Kas maastiku asukoht muudab maali tähendust?
Maastiku täpne tuvastamine (tõenäoliselt Romito sild Laterinas) annab maalile konkreetsema ajaloolise konteksti. See seob teose kindla aja ja kohaga Leonardo elus, vähendades veidi maali ümber olevat abstraktset müstikat, kuid lisades biograafilist täpsust.
Tulevikutehnoloogiad ja digitaalne restaureerimine
Kõik need avastused viitavad ühele olulisele tõsiasjale: “Mona Lisa” uurimine on kaugel lõpust. Iga uus tehnoloogiline hüpe – olgu selleks tehisintellektiga toetatud pildianalüüs, täiustatud 3D-modelleerimine või nanotehnoloogilised sensorid – toob esile uusi infokilde, mis on sajandeid varjus olnud. Me oleme liikumas ajastusse, kus me ei vaata maale enam ainult kui kahemõõtmelisi pilte, vaid kui kolmemõõtmelisi arheoloogilisi objekte.
Huvitav on mõelda, milliseid saladusi see väike pappelpuust tahvel veel endas peidab. Võib-olla suudame tulevikus digitaalselt “eemaldada” kolletunud lakikihi ja näha maali täpselt sellistes värvides, nagu Leonardo seda 16. sajandi alguses nägi – särava sinise taeva ja roosaka jumega, mitte roheka ja pruunika tooniga, millega oleme harjunud. Teadlased jätkavad tööd, et mõista Leonardo pintslitõmmete mikroskoopilist struktuuri, mis loob kuulsa sfumato efekti, kus piirjooned hajuvad justkui suitsu sisse. See teadmine võib omakorda inspireerida uusi materjaliteaduse ja optika lahendusi, tõestades taas, et kunst ja teadus ei ole vastandid, vaid ühe ja sama loovuse erinevad väljendusvormid.
