Raseduse viimased nädalad on naise jaoks segu ootusärevusest, väsimusest ja suurest põnevusest. Iga väike pistmine kõhus või seljavalu võib tekitada küsimuse: “Kas see on nüüd käes?” See on täiesti normaalne, sest keha hakkab sünnituseks valmistuma juba nädalaid enne tegelikku sündmust. Kuigi iga naise ja iga raseduse puhul on kogemus unikaalne, saadab keha meile siiski universaalseid signaale, mis viitavad sellele, et kohtumine beebiga ei ole enam kaugel. Oskus neid märke lugeda annab tulevasele emale kindlustunde ja aitab vähendada ärevust, võimaldades keskenduda eelseisvale pingutusele rahuliku meelega.
Kõhu allavajumine ja kergem hingamine
Üks esimesi visuaalselt ja füüsiliselt tajutavaid märke, mis võib ilmneda paar nädalat kuni paar tundi enne sünnitust, on kõhu allavajumine. Meditsiiniliselt nimetatakse seda loote pea fikseerumiseks vaagnasse. Esmassünnitajatel juhtub see sageli varem kui korduvsünnitajatel.
Kui beebi laskub sügavamale vaagnapõhja, tunnevad paljud naised ootamatut kergendust hingamisel. Diafragma vabaneb survest ja kopsudel on rohkem ruumi laieneda. Samas toob see muutus kaasa uue ebamugavuse: suurenenud surve põiele. Võite märgata, et tualeti vahet jooksmise sagedus suureneb veelgi, isegi kui uriini kogused on väikesed. Samuti võib muutuda kõnnak, kuna beebi pea surub vaagnaluudele, tekitades nn “pardikõnnaku” tunde.
Limakorgi eraldumine
Limakork on raseduse ajal emakakaela kanalit täitev paks lima, mille ülesanne on kaitsta emakat ja loodet bakterite ning infektsioonide eest. Kui emakakael hakkab sünnituseks ette valmistudes pehmenema, lühenema ja avanema, võib see kork eest ära tulla. See on üks kindlamaid märke, et keha on stardivalmis.
Limakork võib eralduda:
- Ühe suure, sültja tükina.
- Järk-järgult suurenenud voolusena mitme päeva jooksul.
- Märkamatult tualetis käies või duši all olles.
Värvuselt võib limakork olla läbipaistev, kollakas, roosakas või pruunikas (verekiududega segunenud). Verise varjundi pärast ei tasu üldjuhul muretseda, kuna emakakaela avanemisel lõhkevad väikesed kapillaarid. Kui aga eritub puhast verd (nagu menstruatsiooni ajal), tuleb viivitamatult ühendust võtta haiglaga.
“Pesapunumise” instinkt ja energiatulv
Vastupidiselt raseduse lõpule iseloomulikule väsimusele kogevad paljud naised vahetult enne sünnitust ootamatut energiasööstu. Seda nimetatakse sageli “pesapunumise” instinktiks. Äkitselt tekib vastupandamatu soov koristada kappide taguseid, triikida beebiriideid, küpsetada sügavkülma toiduvarusid või teha kodus suurpuhastust.
See on ürgne instinkt, mille eesmärk on valmistada turvaline keskkond uue ilmakodaniku saabumiseks. Kuigi kodu kordaseadmine on positiivne, soovitavad ämmaemandad seda energiat pigem säästa. Sünnitus on füüsiliselt väga nõudlik protsess nagu maratonijooks, ning kui olete end eelnevalt koristamisega ära väsitanud, võib sünnitusprotsess tunduda raskem. Kasutage seda energiat pigem kergeks jalutuskäiguks või vaimseks ettevalmistuseks.
Braxton Hicksi kokkutõmbed versus päris tuhud
Üks keerulisemaid ülesandeid raseduse lõpus on teha vahet ettevalmistavatel kokkutõmmetel (Braxton Hicks) ja tegeliku sünnituse algusel. Ettevalmistavad kokkutõmbed võivad raseduse viimasel kuul muutuda sagedasemaks ja tugevamaks, mida nimetatakse ka valusünnituseks (latentses faasis), kuid need ei vii veel emakakaela aktiivse avanemiseni.
Kuidas neil vahet teha?
- Regulaarsus: Õiged sünnitustuhud käivad kindla rütmi järgi (nt iga 10 minuti tagant) ja vahed muutuvad ajas lühemaks. Braxton Hicksi kokkutõmbed on ebaregulaarsed.
- Intensiivsus: Päris tuhud muutuvad ajas järjest tugevamaks ja pikemaks. Ettevalmistavad valud on pigem ebamugavad kui valusad ja nende intensiivsus ei kasva drastiliselt.
- Tegevuse mõju: Kui muudate asendit, lähete sooja duši alla või joote klaasi vett, siis Braxton Hicksi kokkutõmbed tavaliselt leevenevad või kaovad. Päris tuhud ei kao asendi muutmisel, vaid pigem intensiivistuvad liikumisel.
- Valu asukoht: Õiged tuhud algavad sageli seljaosast ja kiirguvad ettepoole kõhule. Ettevalmistavad valud on tunda pigem ainult kõhu eesosas.
Seedimise muutused ja kaaluseisak
Loodus on tark ja hoolitseb selle eest, et sünnitusteed oleksid beebi tulekuks võimalikult vabad. Sünnituse alguses vabanevad kehas prostaglandiinid – hormoonisarnased ained, mis aitavad emakakaelal pehmeneda. Need samad ained mõjutavad ka soolestiku tööd, põhjustades sageli soolestiku tühjenemist.
Paljud naised kogevad päev või paar enne sünnitust kerget kõhulahtisust või iiveldust. See on keha loomulik viis teha “ruumi” ja puhastuda. Samuti võib märgata, et raseduse lõpus kaalutõus peatub või kaal langeb isegi pool kuni üks kilogramm. See on tingitud lootevee hulga vähenemisest ja liigse vedeliku väljutamisest kehast.
Lootevee puhkemine
Filmidest on jäänud mulje, et sünnitus algab alati dramaatilise vete puhkemisega avalikus kohas. Reaalsuses algab sünnitus lootevee puhkemisega vaid umbes 10–15% naistest. Enamasti algab sünnitus rütmiliste tuhudega ja veed puhkevad alles sünnituse käigus või avab need ämmaemand.
Kui veed siiski puhkevad kodus, on oluline fikseerida aeg, värvus ja loote liigutused. Lootevesi peaks olema selge ja lõhnatu (või kergelt magusa lõhnaga). Kui vesi on rohekas või pruunikas, tähendab see, et beebi on vette roojanud (mekoonium), mis võib viidata loote stressile, ja haiglasse tuleb minna kiiremini. Pärast vete puhkemist ei soovitata enam vanni minna ega seksuaalvahekorras olla infektsiooniohu tõttu.
Emotsionaalsed muutused ja endasse tõmbumine
Lisaks füüsilistele märkidele toimuvad suured muutused ka naise psüühikas. Vahetult enne sünnitust muutuvad paljud naised endassepöördunuks. See on omamoodi transiseisundi eelfaas. Võite tunda, et ei soovi enam suhelda, vastata telefonikõnedele ega olla sotsiaalselt aktiivne. See on märk sellest, et aju lülitab end ümber “sünnitusrežiimile”, kus ratsionaalne mõtlemine taandub ja instinktiivne käitumine võtab üle.
Võib esineda ka tujukust – nutma puhkemist tühiste asjade pärast või suurt ärrituvust. Partneril on siinkohal oluline roll mõista, et need emotsioonid ei ole suunatud tema vastu, vaid on tingitud hormonaalsest tormist, mis kehas vahetult enne sünnitust aset leiab.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas ma võin sünnituse alguse maha magada?
See on üks levinumaid hirme, kuid vastus on üldjuhul ei. Tõelised sünnitustuhud on piisavalt intensiivsed, et need äratavad teid unest. Isegi kui algfaas on leebem ja te magate selle ajal, äratab keha teid üles, kui tuhud muutuvad regulaarsemaks ja tugevamaks. Uni on parim ettevalmistus, seega kui suudate magada, siis tehke seda.
Millal on õige aeg haiglasse minna?
Üldine reegel on “5-1-1” (või Eestis sageli soovitatud 4-1-1). See tähendab: tuhud käivad iga 4–5 minuti tagant, kestavad vähemalt 1 minuti ja see rütm on kestnud vähemalt 1 tunni. Siiski, kui elate haiglast kaugel, on tegemist mitmenda sünnitusega või tunnete, et valu on väljakannatamatu, tuleks startida varem. Alati tasub kahtluse korral helistada haigla valvelauda.
Mis juhtub, kui veed puhkevad, aga valusid ei ole?
Kui looteveed puhkevad, kuid emakatöö (tuhud) ei alga koheselt, nimetatakse seda enneaegseks lootevee puhkemiseks. Enamikul naistel algavad valud 24 tunni jooksul. Siiski tuleks sel juhul kontakteeruda haiglaga, sest kui looteveekest on katki, on laps avatud infektsioonidele. Haigla annab juhised, kas tulla kohe kontrolli või oodata kodus teatud aja.
Kas seljavalu võib olla ainus sünnituse märk?
Jah, mõnedel naistel väljenduvad tuhud peamiselt või ainult tugeva alaseljavaluna (nn “seljasünnitus”). See on sageli tingitud beebi asendist, kui lapse kukal on suunatud ema selgroo poole. Kui seljavalu käib hooti ja on rütmiline, võib see olla märk alanud sünnitusest.
Praktilised ettevalmistused ja partneri roll
Kui märkate ülaltoodud sümptomeid, on aeg teha viimased praktilised ettevalmistused. See ei tähenda paanikat, vaid rahulikku tegutsemist. Kontrollige üle, kas haiglakott on koos ja sisaldab kõike vajalikku nii emale, beebile kui ka tugiisikule (söök, jook, vahetusriided). Veenduge, et rasedakaart ja ID-kaart on käepärast, sest need on esimesed asjad, mida haiglas küsitakse.
Partneri roll selles faasis on hindamatu. Tema ülesanne on olla “kellavaataja”, kes aitab mõõta tuhude vahesid, ning pakkuda emotsionaalset ja füüsilist tuge. Massaaž, vee pakkumine ja lihtsalt rahustav kohalolu võivad aidata naisel esimeste tundidega paremini toime tulla. Pidage meeles, et sünnituse algfaas võib kesta tunde, vahel isegi ööpäeva. Kõige olulisem on säilitada rahu, usaldada oma keha ja teada, et iga valutorge toob teid lähemale hetkele, mil hoiate oma last kätel.
