Lapsele nime valimine on üks esimesi ja kahtlemata kaalukamaid otsuseid, millega värsked lapsevanemad silmitsi seisavad. See on kingitus, mida laps kannab kogu elu, ning see määrab sageli ära esmamulje, mille ta maailmale jätab. Viimastel aastakümnetel oleme näinud pendli liikumist ühest äärmusest teise – kui 90ndatel ja 2000ndate alguses ihaldati rahvusvahelisi, eksootilisi ja kohati keerulise kirjapildiga nimesid, siis nüüd on suund pöördunud tagasi juurte juurde. Üha enam noori peresid vaatab inspiratsiooni otsides oma sugupuude poole, sirvides vanu kirikuraamatuid või meenutades vanavanemate ja vaarvanemate nimesid. See ei ole pelgalt moe küsimus, vaid sügavam igatsus stabiilsuse, pärimuse ja oma kultuurilise identiteedi hoidmise järele. Vanad Eesti poistenimed on taas au sees, kandes endas väärikust, ajalugu ja seda seletamatut “miski”, mis teeb nad meie keeleruumis nii koduseks ja soojaks.
Miks eelistada ajaloolisi ja arhailisi nimesid?
Põhjuseid, miks vanad nimed teevad praegu võidukäiku, on mitmeid. Esiteks on küllastumine läänelikest laennimedest tekitanud vajaduse eristuda. Kui lasteaiarühmas on mitu sarnase kõlaga moodsat nime, siis tugev ja selge eestipärane nimi paistab silma oma konkreetsuse ja kõlavusega. Lembit, Ülo või Kalev ei vaja tähtimist ega selgitamist, kuidas neid hääldada – need on meie keele loomulik osa.
Teiseks on siin mängus tugev emotsionaalne side. Paljud vanemad soovivad nimepanekuga avaldada austust oma esivanematele. Nime jätkumine suguvõsas on justkui elava silla loomine mineviku ja tuleviku vahel. Lisaks on vanadel nimedel sageli selge ja teadaolev tähendus, olgu see siis seotud loodusjõudude, inimlike vooruste või iidsete uskumustega. Teadmine, et nimes peitub sõnum või soov – näiteks tugevus, tarkus või valgus –, annab nimele lisaväärtuse, mida abstraktsed uudisnimed alati pakkuda ei suuda.
Muistsed nimed: Loodus ja vägi
Kõige vanem kiht eesti poistenimedest pärineb ajast, mil meie esivanemad elasid tihedas seoses loodusega ja nime andmisel oli maagiline tähendus. Need nimed on sageli lühikesed, jõulised ja seotud loodusnähtuste või isikuomadustega. Kuigi ristiusustamine tõrjus paljud neist sajanditeks kõrvale, tõi 19. sajandi ärkamisaeg ja hilisem taarausuliste liikumine need taas päevakorda.
Siin on valik muistseid nimesid, mis kõlavad ka tänapäeval värskelt:
- Ago või Agu – tähendab koitu või algust, sümboliseerides valgust ja uut päeva.
- Ahti – vetevalla valitseja või haldjas, tugev ja müstiline nimi.
- Hõbe – kuigi tänapäeval haruldasem, oli see vanasti seotud väärtuse ja puhtusega.
- Tõiv – arhailine nimi, mis tähendab tõotust või lubadust.
- Meeme – ajalooline vanema nimi, mis viitab Lõuna-Eesti ja Liivimaa juurtele.
- Vootele – nimi, mis kõlab väärikalt ja mida on kandnud mitmed ajaloolised tegelased kirjanduses.
Need nimed sobivad suurepäraselt peredele, kes hindavad looduslähedust ja soovivad lapsele nime, mis on 100% omane just sellele maale ja keelele, omamata otseseid vasteid teistes kultuurides.
Eesti Vabariigi aegne elegants ja saksa mõjud
Teine suur grupp nimesid, mis on tegemas jõulist tagasitulekut, pärineb 1920ndatest ja 30ndatest aastatest. Need on nimed, mida kandsid meie vanaisad ja vanavanaisad – härrasmehelikud, soliidsed ja ajatud. Paljud neist on algselt germaani või piibellikku päritolu, kuid sajandite jooksul on need muganenud ja saanud lahutamatuks osaks eesti nimevarast.
See ajastu toob meelde pildid kaabudega härrasmeestest, esimestest iseseisvusaastatest ja kultuuriõitsengust. Need nimed on turvalised valikud: need on rahvusvaheliselt kasutatavad, kuid eestipärase kirjapildiga.
- Hugo – hetkel üks populaarsemaid nimesid, mis tähendab mõistust ja vaimu.
- Oskar – klassika, mis ei aegu kunagi; tähendab jumalikku oda.
- August – nimi, mis kiirgab väärikust ja suursugusust (“auväärne”).
- Theodor – sageli lühendatult Ruudi, mis on muutunud omamoodi iseseisvaks ja väga popiks nimeks.
- Evald – tugev nimi, mis tähendab seaduse valitsejat.
- Johannes – piibellik klassika, millest on tuletatud ka lühemad ja maalähedasemad Juhan ja Juss.
- Voldemar – kuigi see võib tunduda veel liiga “vana”, on selle lühemad vormid nagu Volli taas leidmas teed lasteaedadesse.
Nimekiri unustatud pärlitest, mida tasub kaaluda
Kui populaarsed nimed nagu Rasmus, Robin või Oliver tunduvad liiga tavalised, siis tasub vaadata sügavamale ajalukku. Siin on nimekiri nimedest, mis on teenimatult unustusehõlma vajunud, kuid mis kannavad endas tugevat potentsiaali saada järgmiseks suureks trendiks.
Tugevad ja lühikesed nimed
Lühikesed nimed on praktilised ja löövad. Need sobivad hästi pikkade perekonnanimedega.
- Ott – lihtne, mehine ja seotud karuga (jõud).
- Pärt – lühike vorm Pärtelist, kõlab moodsalt ja särtsakalt.
- Siim – klassikaline ja ajatu, ometi viimasel ajal vähem pandud.
- Jaak – nimi, mis oli 70ndatel ülipopulaarne, on nüüd muutunud haruldaseks ja eriliseks.
- Mikk – peaingel Miikaeli eestipärane ja sõbralik vorm.
Kõlavad ja mitmesilbilised nimed
Need nimed on meloodilised ja sobivad hästi lühemate perekonnanimedega, luues kauni rütmi.
- Manivald – nimi, mis lausa kiirgab autoriteeti ja ajalugu.
- Sulev – seotud Kalevipoja lugudega, pehme kõlaga, ent tugeva sisuga.
- Aadamas – haruldane ja väga vana vorm Aadamast, mis mõjub üllatavalt värskelt.
- Kalju – nimi, mis sümboliseerib vankumatust ja püsivust.
- Valter – germaani juurtega, tähendades vägede valitsejat; on viimastel aastatel hakanud taas pead tõstma.
Kuidas tunnetada nime sobivust?
Vana nime valimisel on oluline tunnetada selle nime “raskust” ja sobivust tänapäeva. Mõned nimed, mis olid tavalised 100 aastat tagasi, võivad tänapäeva kontekstis mõjuda koomiliselt või liiga raskepäraselt. Näiteks nimed nagu Vambola või Lembitu (just u-lõpuga) võivad vajada vanematelt julgust ja kindlameelsust.
Samas on oluline vaadata nime kõla koos perekonnanimega. Kuna paljud vanad eesti nimed sisaldavad täpitähti (Ä, Ö, Ü, Õ) või tugevaid kaashäälikuid (R, K, T), tuleks jälgida, et nime ja perekonnanime üleminek oleks sujuv. Näiteks Ülo Õunapuu võib olla keeleliselt keeruline hääldada, samas kui Ülo Kask kõlab konkreetselt ja selgelt.
Samuti tasub mõelda hüüdnimedele. Vanad nimed on sageli hea pinnas armsate hüüdnimede tekkeks. Nimest Aleksander saab Sass, nimest Ferdinand võib saada Verdi. See annab lapsele võimaluse kasutada ametlikes olukordades väärikat täisnime ja pereringis kodusemat varianti.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siia oleme koondanud vastused küsimustele, mis vanematel sageli tekivad seoses vanade ja traditsiooniliste nimede valimisega.
Kas vanad nimed ei too kaasa narrimist?
Lapsed narrivad harva nime enda pärast, pigem on põhjuseks käitumine või olukorrad. Kuna lasteaiarühmades on nimede valik tänapäeval äärmiselt kirev – alates “Vihmast” kuni keeruliste inglise nimedeni –, siis ei tundu ükski vana Eesti nimi enam imelik. Vastupidi, nimed nagu Ants või Jüri on nooremas põlvkonnas nii haruldased, et mõjuvad pigem eksklusiivselt.
Kas vanal nimel peab olema nimepäev?
Enamikul traditsioonilistel Eesti nimedel on kalendris nimepäev olemas, mis on tore traditsioon tähistamiseks. Kui valite väga haruldase muistse nime (näiteks mõne tuletise), siis ei pruugi seda kalendris olla, kuid see annab perele vabaduse valida nimepäevaks mõni muu tähendusrikas kuupäev või tähistada seda sarnase tüvega nime päeval.
Kuidas sobivad täpitähtedega nimed rahvusvahelisse ellu?
See on õigustatud mure globaliseeruvas maailmas. Nimed nagu Tõnu, Üllar või Väino võivad välismaal tekitada hääldusraskusi või tehnilisi probleeme dokumentides. Kui on ette näha, et laps hakkab tulevikus palju reisima või välismaal elama, tasub kaaluda nime, mis on “rahvusvaheliselt turvaline” (nagu Erik, Gustav, Otto) või leppida sellega, et välismaal hääldatakse nime veidi teisiti. Eesti identiteedi säilitamine on paljudele vanematele siiski olulisem kui universaalne mugavus.
Kas panna üks või kaks nime?
Vanade nimede puhul oli kombeks pigem üks nimi, kuid tänapäeval on levinud ka topeltnimed. Vanad nimed sobivad hästi kombinatsioonidesse, näiteks Karl Eerik või Paul Kristjan. Teine nimi võib aidata “pehmendada” väga arhailist esimest nime või vastupidi, lisada lihtsale nimele kaalu.
Nimetrendide tsüklilisus ja kestvus
Nimemood on oma olemuselt tsükliline. Tavaliselt öeldakse, et nimed tulevad ringiga tagasi iga 80–100 aasta järel. See tähendab, et nimed, mida kandsid meie isad, tunduvad meile sageli vanamoelised ja igavad, kuid nimed, mida kandsid meie vaarisad, tunduvad põnevad, väärikad ja avastamist väärt. Praegune hetk on ideaalne just 20. sajandi alguse nimede taassünniks. Me oleme liikumas eemale ülemäärasest keerukusest lihtsuse ja selguse suunas.
Valides lapsele vana ja väärika nime, ei jookse te lihtsalt moega kaasa, vaid teete investeeringu, mis kestab. Need nimed on ajaproovile vastu pidanud. Mihkel on olnud eestlastele armas nimi sadu aastaid ja on seda tõenäoliselt ka saja aasta pärast, samas kui hetkelised moenimed võivad mõne aastakümne pärast tunduda aegunud. Vana eesti nime valimine on julge samm, mis näitab lugupidamist oma juurte vastu ja annab lapsele kaasa tugeva identiteeditunde, mis toetab teda kogu elu jooksul.
