Menopaus on iga naise elus loomulik etapp, mis tähistab viljaka perioodi lõppu, kuid paraku kaasneb sellega sageli terve rida füüsilisi ja emotsionaalseid muutusi, mis võivad elukvaliteeti märgatavalt langetada. Üleminekuiga ei peaks olema aeg, mil naine peab vaikides kannatama kuumahoogude, unehäirete või meeleolu kõikumiste all. Kaasaegne meditsiin pakub tõhusaid lahendusi sümptomite leevendamiseks, millest tuntuim on hormoonasendusravi (HAR). Ometi ümbritseb seda teemat endiselt palju hirmu, eelarvamusi ja vastandlikku informatsiooni. Naistearsti kabinetis on hormoonravi teemalised arutelud ühed sagedasemad ja emotsionaalsemad, mistõttu on oluline rääkida avameelselt ja teaduspõhiselt sellest, mida need preparaadid tegelikult endast kujutavad, kellele need on mõeldud ja millised on reaalsed riskid.
Mis toimub naise kehaga menopausi ajal?
Enne kui süveneme ravimitesse, on oluline mõista füsioloogilist tausta. Menopaus ei ole haigus, vaid bioloogiline protsess, mille käigus munasarjade funktsioon hääbub ja naissuguhormoonide – eelkõige östrogeeni ja progesterooni – tootmine väheneb drastiliselt. See hormonaalne “kukkumine” mõjutab peaaegu kõiki organsüsteeme, kuna östrogeeniretseptoreid leidub nii ajus, luudes, veresoontes kui ka nahas.
Kuigi menopaus diagnoositakse ametlikult siis, kui viimasest menstruatsioonist on möödunud 12 kuud, võivad sümptomid alata juba aastaid varem, perioodil, mida nimetatakse perimenopausiks. Sümptomite raskusaste on individuaalne – mõni naine ei tunne peaaegu midagi, teine aga kaotab töövõime. Tüüpilised kaebused, millega patsiendid arsti poole pöörduvad, on järgmised:
- Vasomotoorsed sümptomid: Kuumahood ja öine higistamine, mis häirivad und ja igapäevast toimetulekut.
- Psühhoemotsionaalsed muutused: Ärevus, depressiivsus, ärrituvus ja “uudune aju” ehk mälu- ja keskendumishäired.
- Urogenitaalsed probleemid: Tupekuivus, valulik vahekord, sagedasemad põieinfektsioonid ja uriinipidamatus.
- Ainevahetuslikud muutused: Kaalutõus, eriti kõhupiirkonnas, ning luutiheduse vähenemine.
Hormoonasendusravi olemus ja erinevad vormid
Hormoonasendusravi eesmärk on asendada kehas puuduolevaid hormoone tasemel, mis leevendab sümptomeid. Oluline on rõhutada, et tänapäevane HAR ei ole “üks suurus sobib kõigile” lahendus. Ravimeid on erinevates vormides ja kombinatsioonides, et leida igale naisele sobivaim ja ohutuim variant.
Põhimõtteliselt jaguneb ravi kaheks:
- Ainult östrogeenravi: Sobib naistele, kellel on emakas eemaldatud. Östrogeen on see komponent, mis leevendab kuumahoogusid ja kaitseb luid.
- Kombineeritud ravi (östrogeen + progestageen): Vajalik naistele, kellel on emakas alles. Progestageeni lisamine on kriitilise tähtsusega, et kaitsta emaka limaskesta liigse vohamise ja vähi eest, mida puhas östrogeen võiks põhjustada.
Lisaks suukaudsetele tablettidele, mis on kõige levinumad, eelistatakse tänapäeval üha enam transdermaalseid lahendusi – geele, plaastreid ja spreisid. Nende eelis on see, et hormoon imendub läbi naha otse vereringesse, möödudes maksast. See vähendab märkimisväärselt verehüüvete (tromboosi) riski ja koormust maksale, muutes ravi ohutumaks naistele, kellel on teatud riskifaktorid.
Kellele on menopausitabletid sobivad?
Otsus hormoonravi alustada sünnib alati arsti ja patsiendi koostöös, kaaludes kasu ja riske. Üldiselt on HAR näidustatud järgmistel juhtudel:
Esiteks on see kõige tõhusam ravi mõõdukate ja raskete kuumahoogude ning higistamise korral. Ükski toidulisand ega elustiilimuutus ei suuda pakkuda samaväärset leevendust kui östrogeenravi. Kui sümptomid segavad und ja töövõimet, on ravi alustamine elukvaliteedi küsimus.
Teiseks on hormoonravi hädavajalik naistele, kellel tekib enneaegne menopaus (enne 40. või 45. eluaastat), olgu see siis loomulik või kirurgiline (nt munasarjade eemaldamine). Nende naiste organism jääb ilma östrogeeni kaitsvast mõjust liiga vara, mis tõstab hüppeliselt riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse ja osteoporoosi. Sellisel juhul soovitatakse ravi jätkata vähemalt kuni loomuliku menopausi keskmise eani (u 51 eluaastat).
Kolmandaks võib ravi olla näidustatud osteoporoosi ehk luuhõrenemise ennetamiseks naistel, kellel on kõrge luumurdude risk ja kes ei saa kasutada muid osteoporoosiravimeid. Östrogeen aitab säilitada luutihedust ja vähendab luumurdude riski.
Riskid ja hirmud: mida räägivad uuringud?
Hormoonravi mainet kahjustas 2000ndate alguses avaldatud suur WHI (Women’s Health Initiative) uuring, mille esmased tulemused tekitasid paanikat rinnavähi riski osas. Tänaseks on neid andmeid põhjalikumalt analüüsitud ja teame, et riski suurus sõltub ajastusest ja kasutatavast preparaadist.
Rinnavähi risk
See on naiste suurim hirm. Tõsi on, et pikaajaline (üle 5 aasta kestev) kombineeritud hormoonravi võib veidi suurendada rinnavähi riski. Siiski on see risk väike. Statistiliselt on risk võrreldav riskiga, mis kaasneb igapäevase klaasi veini joomise või ülekaalulisusega. Ainult östrogeenravi (naistel, kellel pole emakat) puhul on uuringud näidanud isegi rinnavähi riski langust või neutraalset mõju. Oluline on teada, et pärast ravi lõpetamist risk taandub aja jooksul.
Tromboosirisk
Suukaudsed hormoontabletid võivad suurendada venoosse trombemboolia (verehüübed jalgades või kopsudes) riski. See risk on suurem ravi esimesel aastal ja vanematel või ülekaalulistel naistel. Siin tulebki mängu transdermaalne ravi (geelid, plaastrid): uuringud kinnitavad, et läbi naha manustatav östrogeen tromboosiriski oluliselt ei tõsta, mistõttu on see ohutum valik riskirühma naistele.
“Aknaperiood” ehk ajastus on võti
Tänapäevane seisukoht on, et hormoonravi on kõige ohutum ja kasulikum, kui seda alustatakse nn aknaperioodis – st alla 60-aastastel naistel või 10 aasta jooksul pärast menopausi algust. Selles vahemikus alustatuna on kasu südame tervisele ja luudele suurem kui võimalikud riskid. Kui ravi alustatakse märksa hiljem (nt üle 65-aastastel), võivad riskid südamele ja ajuveresoontele kaaluda üles kasu.
Vastunäidustused: kes peaks hormoonravist hoiduma?
Kuigi HAR on paljudele abiks, on olukordi, kus seda ei tohi kasutada. Absoluutsed vastunäidustused on:
- Teadaolev, kahtlustatav või anamneesis olev rinnavähk.
- Teadaolevad või kahtlustatavad östrogeensõltuvad kasvajad (nt emakalimaskesta vähk).
- Diagnoosimata veritsus tupest.
- Aktiivne või hiljuti põetud venoosne trombemboolia või kopsunarteri trombemboolia.
- Aktiivne või hiljuti põetud arteriaalne trombemboolia (nt infarkt, insult).
- Äge maksahaigus või maksanäitajate oluline kõrvalekalle normist.
Sellistel juhtudel tuleb sümptomite leevendamiseks leida alternatiivseid meetodeid, näiteks mittehormonaalsed ravimid (teatud antidepressandid, gabapentiin) või kognitiivne käitumisteraapia.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas hormoonasendusravi põhjustab kaalutõusu?
See on üks levinumaid müüte. Teadusuuringud ei ole leidnud otsest seost HAR-i ja kaalutõusu vahel. Küll aga põhjustab menopaus ise ainevahetuse aeglustumist ja rasvkoe kogunemist kõhupiirkonda (hormonaalsete muutuste tõttu). Õigesti valitud hormoonravi võib hoopis aidata vältida nn “päästerõnga” tekkimist kõhule ja parandada insuliinitundlikkust.
Kui kaua võib menopausitablette võtta?
Kindlat ajalist piirangut ei ole. Soovitus on kasutada madalaimat efektiivset doosi nii kaua, kui sümptomite leevendamisest saadav kasu kaalub üles riskid. Iga-aastase kontrolli käigus hindab arst koos patsiendiga ravi jätkamise vajadust. Paljud naised kasutavad ravi 5–10 aastat, mõned ka kauem.
Kas on olemas looduslikke alternatiive?
Apteekides on saadaval taimsed preparaadid, mis sisaldavad fütoöstrogeene (nt soja, punane ristik, tsimitsifuuga). Mõnedele naistele toovad need kergematel juhtudel leevendust, kuid nende efektiivsus on uuringute põhjal ebaühtlane ja oluliselt madalam kui retseptiravimitel. Tugevate kuumahoogude puhul jäävad need sageli hätta.
Kas hormoonravi taastab menstruatsioonid?
See sõltub raviskeemist. Tsüklilise skeemi puhul (mida kasutatakse perimenopausis naistel) tekib regulaarne veritsus. Pideva skeemi puhul (kasutatakse postmenopausis, kui menstruatsioone pole olnud üle aasta) veritsust üldjuhul ei teki, kuigi ravi alguskuudel võib esineda määrimist. Eesmärk on saavutada veritsusevaba seisund.
Individuaalne lähenemine ja koostöö arstiga
Menopausi juhtimine on kunst, mis nõuab peent tasakaalu meditsiiniliste faktide ja patsiendi enesetunde vahel. Otsus alustada hormoonasendusraviga ei ole kunagi “igaveseks” kivisse raiutud. See on dünaamiline protsess, mis vajab regulaarset monitooringut. Naised peaksid käima naistearsti vastuvõtul vähemalt kord aastas, et mõõta vererõhku, kontrollida rindu (mammograafia on kohustuslik osana sõeluuringust või arsti suunamisel) ja hinnata ravi sobivust.
Tänapäeva meditsiini seisukoht on julgustav: kui naise elukvaliteet kannatab üleminekuea vaevuste tõttu, ei ole kangelaslik kannatamine vajalik ega tervislik. Menopausitabletid ja muud hormoonpreparaadid on õigele patsiendile, õigel ajal ja õiges doosis manustatuna turvaline viis, kuidas säilitada elujõud, tervis ja heaolu ka keskeas ja hiljemgi. Hirmude asemel peaksime tuginema teadmistele ja usalduslikule suhtele oma raviarstiga.
