Iga jalgrattur, olgu ta pühapäevasõitja või tõsine spordientusiast, on tõenäoliselt kogenud olukorda, kus ratas tundub sõites ebamugavalt raske, juhitavus on ebakindel või iga väiksemgi teekonarust põrutab valusalt kätesse. Tihti hakatakse viga otsima oma füüsilisest vormist, keti määritusest või tuulesuunast, kuid tegelik põhjus peitub sageli hoopis allpool – rehvides. Jalgratta rehvirõhk on üks enim alahinnatud faktoreid, mis mõjutab sõidukogemust drastiliselt. See ei ole pelgalt number pumbanäidikul, vaid füüsikaline tasakaal, mis määrab ära ratta veeremise kiiruse, haarduvuse kurvides ning kaitse purunemiste eest. Õige rõhk muudab sõidu sujuvamaks ja kiiremaks, samas kui vale rõhk võib rikkuda nii veljed kui ka sõidurõõmu.
Paljudel on ekslik arusaam, et rehvid tuleb pumbata võimalikult kõvaks, et ratas veereks hästi, või jätta liiga pehmeks, et oleks mugav. Tegelikkus on märksa nüansirikkam ning “üks suurus sobib kõigile” lähenemine siin ei toimi. Selles põhjalikus juhendis lahkame tegureid, mis määravad ideaalse rehvirõhu, lükkame ümber levinud müüdid ja anname konkreetsed soovitused, kuidas leida just sinu kaalu, sõidustiili ja rattatüübiga sobiv seadistus.
Miks on täpne rehvirõhk kriitilise tähtsusega?
Rehvirõhu tähtsus taandub kolmele peamisele komponendile: veeretakistus, mugavus ja haarduvus. Need kolm on omavahel tihedalt seotud ja tihti tuleb leida kompromiss.
Ajalooliselt on usutud, et mida kõrgem on rõhk, seda väiksem on veeretakistus. Laboritingimustes siledal terastrumlil on see tõsi. Kuid reaalses maailmas, kus asfalt on krobeline ja maastik ebatasane, hakkab liiga kõrge rõhk töötama sõitja vastu. Kui rehv on liiga “kivikõva”, ei suuda see absorbeerida teekatte mikrokaredust. Selle asemel hakkab ratas põrkama üle iga väikseima kivikese, tekitades vibratsiooni. See vibratsioon on tegelikult energia kadu, mis väsitab sõitja lihaseid ja vähendab kiirust. Seda nähtust nimetatakse takistusimpedantsiks.
Teisalt, kui rõhk on liiga madal, suureneb rehvi kontaktpind maapinnaga drastiliselt. See parandab küll haarduvust, kuid suurendab hõõrdumist ja teeb väntamise raskemaks. Lisaks muutub rehv kurvides ebastabiilseks, tekitades tunde, nagu ratas “ujuks” all. Kõige kriitilisem oht liiga madala rõhu puhul on aga rehvi läbilöök ehk “ussihammustus” (snakebite), kus rehv surutakse vastu velje serva, tekitades sisekummisse kaks kõrvuti asetsevat auku.
Mõõtühikute rägastik: PSI ja Bar
Enne numbrite juurde asumist on oluline mõista mõõtühikuid. Enamikul jalgrattapumpadel ja rehvidel on toodud kaks peamist skaalat:
- PSI (Pounds per Square Inch): See on Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias levinud ühik, mida kasutatakse rattamaailmas väga laialdaselt. Skaala on peenem, võimaldades täpsemat seadistust.
- Bar: See on meetersüsteemi ühik, mis on Eestis ja Euroopas tavapärasem. 1 Bar on ligikaudu võrdne atmosfäärirõhuga merepinnal.
Lihtne teisendusreegel, mida meeles pidada: 1 Bar ≈ 14.5 PSI. Näiteks kui tootja soovitab maastikurattale rõhku 2.0 Bar, on see ligikaudu 29 PSI.
Millest sõltub sinu ideaalne rehvirõhk?
Ei ole olemas universaalset numbrit, mis sobiks igale ratturile. Eksperdid soovitavad arvestada nelja peamise muutujaga:
- Sõitja ja ratta kogukaal: See on kõige olulisem tegur. Raskem sõitja vajab kõrgemat rehvirõhku, et vältida rehvi liigset läbivajumist. Kerge sõitja (näiteks 60 kg) võib maanteerattal sõita 5.5 Bariga, samas kui 100 kg kaaluv sõitja vajab samadel rehvidel võib-olla 7.5 Bar rõhku. Üldine reegel ütleb, et iga 10 kg lisanduva kehakaalu kohta tuleks rõhku veidi tõsta (umbes 1-2 PSI maastikul, 5-10 PSI maanteel).
- Rehvi laius: See on füüsikaline paradoks, mis paljud segadusse ajab. Laiemad rehvid vajavad vähem rõhku kui kitsad rehvid, et kanda sama raskust. Laiema rehvi õhukamber on suurem ja seina pinge jaotus erinev. Kui maanteerattal on 25mm rehvid, on 6-7 Bar tavaline. Kui aga kasutate 40mm kruusarehve, on 3-4 Bar juba väga kõrge.
- Teekate: Siledal asfaldil on kõrgem rõhk eelis, kuna see vähendab kontaktpinda. Kruusal, metsateedel ja maastikul on vaja madalamat rõhku, et rehv “kallistaks” pinnast, pakkudes pidamist juurikatel ja kividel ning summutades lööke.
- Rehvi tüüp (sisekummiga vs tubeless): Üha populaarsemad tubeless (sisekummita) süsteemid võimaldavad sõita oluliselt madalama rõhuga ilma “ussihammustuse” riskita. See annab maastikusõidul tohutu eelise haarduvuses.
Soovituslikud rõhuvahemikud rattatüüpide kaupa
Kuigi täpne number on individuaalne, annavad järgnevad vahemikud hea stardipositsiooni keskmisele sõitjale (u 75-80 kg):
Maanteeratas (Road Bike)
Kaasaegne trend liigub laiemate rehvide (28mm ja 30mm) suunas, mis tähendab madalamaid rõhke kui vanasti.
- Rehvi laius 25mm: 90–110 PSI (6.2 – 7.6 Bar)
- Rehvi laius 28mm: 80–100 PSI (5.5 – 6.9 Bar)
- Tubeless seadistus: Võib olla 10-15 PSI madalam kui sisekummiga.
Maastikuratas (MTB)
Siin on eesmärk maksimaalne haarduvus. Liiga kõrge rõhk teeb ratta metsas kontrollimatuks.
- Sisekummiga (29 tolli ratas): 25–35 PSI (1.7 – 2.4 Bar)
- Tubeless (29 tolli ratas): 20–28 PSI (1.4 – 1.9 Bar)
- Sõltuvalt tehnilisusest ja sõitja kaalust võib tipptasemel võistlejatel rõhk olla isegi alla 1.5 Bari.
Hübriid- ja linnaratas
Need rattad on mõeldud mugavaks kulgemiseks asfaldil ja pargiteedel. Rehvid on tavaliselt 35-45mm laiad.
- Tavaline vahemik: 40–70 PSI (2.8 – 4.8 Bar)
- Kui vead rasket seljakotti või pakiraamikotte, hoia rõhk skaala ülemises otsas.
Kruusaratas (Gravel)
Gravel on kõige keerulisem kategooria, kuna maastik vaheldub kiiresti.
- Rehvi laius 40mm: 30–50 PSI (2.1 – 3.5 Bar)
- Kui sõit on 90% asfaldil, vali kõrgem rõhk. Kui plaanis on palju lahtist killustikku, lase rõhku alla.
Manomeetri lugemine ja rehvi küljel olev info
Iga rehvi küljele on tootja poolt pressitud info: “Min-Max Pressure” või lihtsalt “Max Pressure”. Üks suurimaid vigu, mida tehakse, on pumbata rehv täpselt selle maksimumini. Maksimaalne lubatud rõhk ei ole soovituslik sõidurõhk. See on ohutuspiir, mille ületamisel võib rehv veljelt maha lennata või puruneda. Tavaliselt on ideaalne sõidurõhk umbes 50-60% maksimaalsest lubatud määrast maastikuratastel ja 70-80% maanteeratastel.
Rõhu kontrollimiseks ei piisa pöidlaga katsumisest. Inimese sõrmed ei suuda eristada 4 Bari ja 6 Bari, kuid sõidutunnetuses on see öö ja päev. Investeering korralikku manomeetriga põrandapumpa on üks parimaid oste, mida jalgrattur teha saab.
Korduma kippuvad küsimused rehvirõhu kohta (FAQ)
Oleme kokku kogunud peamised küsimused, mis ratturitel rehvirõhuga seoses tekivad, ja palunud eksperdil neile vastata.
K: Kui tihti peaksin rehvirõhku kontrollima?
V: See sõltub rehvi tüübist ja mahust. Maanteeratta kitsad rehvid kõrge rõhuga kaotavad õhku kiiremini – neid tuleks kontrollida enne igat pikemat sõitu või vähemalt kord nädalas. Maastikuratta suure mahuga rehvid hoiavad rõhku kauem, kuid kontroll kord kahe nädala jooksul on siiski soovituslik. Õhk immitseb läbi kummi molekulide loomuliku protsessina, seega on rõhulangus paratamatu.
K: Kas ma võin talvel sõita sama rõhuga mis suvel?
V: Ei, temperatuur mõjutab rõhku. Füüsikaseaduste kohaselt rõhk langeb külmaga. Kui pumpate ratta toas (20°C) täis ja lähete õue sõitma (-5°C), langeb rehvirõhk märgatavalt. Talvel on soovituslik hoida rõhku veidi madalamal ka parema haarduvuse saavutamiseks libedates oludes, kuid arvestage temperatuuri langusega, pumbates toas rehvi veidi “üle”.
K: Mis juhtub, kui esi- ja tagarehvis on erinev rõhk?
V: See on tegelikult soovituslik! Jalgratturi raskuskese on tavaliselt rohkem tagaratta kohal (jaotus on sageli u 40% ees / 60% taga). Seetõttu peaks tagarehvi rõhk olema veidi kõrgem kui esirehvil, et tagada ühtlane läbivajumine ja mugavus. Vahe võib olla umbes 0.2–0.5 Bar.
K: Kuidas ma tean, et rõhk on liiga madal, ilma mõõtmata?
V: Kui tunnete kurvides, et ratas on “vedel” või ujub, on rõhk liiga madal. Samuti, kui sõidate üle väikese takistuse ja kuulete/tunnete, kuidas velg käib kolksuga vastu maad, on rõhk kriitiliselt madal ja peate kohe peatuma ning pumpama, et vältida velje vigastamist.
Õige pumba valik ja hooldusrutiin
Teadlikkuse tõstmine on esimene samm, kuid teostus nõuab õigeid tööriistu. Koduseks kasutamiseks on asendamatu stabiilne põrandapump (floor pump), millel on suur ja loetav manomeeter. See võimaldab saavutada kõrgeid rõhke vähese vaevaga. Kaasasaskantavad minipumbad on mõeldud vaid hädaolukordadeks tee ääres – nendega ideaalse rõhu saavutamine on vaevaline ja manomeetrid on neil sageli ebatäpsed.
Harjumuse tekitamine on võti. Muuda rehvirõhu kontrollimine osaks oma sõidueelsest rutiinist, sarnaselt kiivri pähe panemisega. See võtab aega vähem kui minuti, kuid võib päästa sind teeäärsest rehvivahetusest ja muuta keskpärase sõidupäeva nauditavaks treeninguks. Eksperimenteerige julgelt: proovige sõita oma tavapärasest rõhust 5 PSI madalama ja 5 PSI kõrgema rõhuga samal teelõigul. Märkige üles, kuidas ratas käitub. Ainult katsetades leiate selle “magusa punkti”, kus ratas justkui ärkab ellu ja veereb pingutusteta.
