Hilissügise pimedaimal ajal, kui loodus on vajunud sügavasse unne ja ööd on pikad, toob eesti rahvakalender meieni ühe valgusrikka ja erilise tähtpäeva. See on aeg, mil mustad ja porised sügisilmad hakkavad asenduma karge talvevalgusega ning ukselt uksele käivad valgetesse rõivastesse riietatud külalised, kes toovad peredesse karjaõnne ja viljakust. Kuigi tänapäeval seostatakse seda päeva eelkõige lasteaedade ja koolide kostüümipidudega, peitub selle taga sajanditepikkune pärimus, mis ühendab endas nii iidseid maausulisi kombeid kui ka kristliku pühaku legendi. See päev tähistab üleminekut tubastele töödele ning naiseliku väe ja ilu austamist, olles omamoodi vastand paar nädalat varem tähistatud mardipäevale.
Millal täpselt kadripäeva tähistatakse?
Kadripäeva tähistatakse igal aastal 25. novembril. Siiski on oluline teada, et sarnaselt mardipäevale ja jõuludele on kõige aktiivsem tegevus ja sanditamine koondunud pühale eelnevale õhtule ehk kadriõhtule (24. november). Just sel õhtul liiguvad ringi kadrisandid, et külastada kodusid, kontrollida pererahva töökust ja jagada õnnistust.
Rahvakalendri järgi märgib kadripäev sügiseste põllutööde lõplikku lõppu ja tubaste toimetuste, eelkõige naiste käsitööde algust. Vanarahvas teadis rääkida, et kadripäevast algab “tubane aeg”. Kui mardipäev (10. november) tähistas meeste välistööde lõppu, siis kadripäevaks pidid naistel olema välised tööd lõpetatud ja kariloomad lauta aetud. Looduses seostati seda aega püsiva lumikatte saabumisega – öeldi, et “Kadri tuleb ja katab maa valge vaibaga”.
Miks kantakse sel päeval valgeid riideid?
Kõige silmatorkavam ja tuntum kadripäeva tunnus on valge riietus. Küsimus, miks kadrisandid just valget kannavad, on sügavalt seotud nii praktilise elukorralduse kui ka mütoloogilise taustaga. Siin on mitu kihti tähendusi:
Vastand mardipäeva süngusele
Kõige lihtsam seletus peitub kontrastis. Mardipäeval jooksid ringi mardisandid, kes olid riietatud tumedatesse, karvastesse ja sageli määrdunud riietesse, sümboliseerides maad, mulda ja mehist jõudu. Nad olid lärmakad ja kohati isegi hirmutavad. Kadrisandid seevastu esindavad naiselikku alget, puhtust ja valgust. Nende valge riietus sümboliseerib talve saabumist, lund ja pimeduse taandumist valguse ees (hoolimata sellest, et päevad lähevad lühemaks, toob lumi valgust).
Esivanemate hinged ja vaimud
Sügavam mütoloogiline tasand seob valge värvi hingedeajaga. Hilissügis oli aeg, mil usuti, et esivanemate hinged liiguvad ringi. Valge on paljudes kultuurides, sealhulgas vanas eesti usundis, olnud seotud teispoolsuse ja vaimudega. Kadrisandid, olles sageli nägu loori taha peitnud, kehastasid justkui häid vaime või esivanemaid, kes tulevad elavaid kontrollima ja õnnistama. Valge linane särk või lina oli seega rituaalne rõivas, mis eraldas sanditajad argipäevast ja andis neile sakraalse staatuse.
Puhtus ja villa töötlemine
Kadripäev oli karjakasvatuse püha, eriti lambakasvatuse püha. Kuna lambavill on valge (või vähemalt hele), siis sümboliseeris valge riietus ka lammast ja villaõnne. Kadrisandid kontrollisid sageli perenaiste ja tüdrukute näputööd, eriti ketramist ja kudumist. Valged, puhtad riided viitasid seega ka korralikule ja puhtale käsitööle.
Kes oli Püha Katariina?
Kuigi eestlaste kadripäeva kombed on suuresti maausulist päritolu, on päeva nimi ja kuupäev laenatud kristlikust kalendrist. Päev on pühendatud Aleksandria pühale Katariinale, kes elas 3. ja 4. sajandi vahetusel.
Legendi järgi oli Katariina kuninglikust soost, haritud ja väga ilus noor naine, kes pöördus ristiusku. Kui keiser Maxentius nõudis, et ta loobuks oma usust, keeldus Katariina kindlalt. Ta suutis väidetavalt vaidlustes seljatada 50 keisri poolt saadetud filosoofi. Karistuseks mõisteti ta surma piinarattal, kuid pärimuse kohaselt purunes ratas taevaliku väe läbi (sellest ka Katariina sümbol – purunenud ratas). Lõpuks ta hukati pea maharaiumise teel.
Eesti rahvapärimuses sulandus Püha Katariina kuju kokku kohalike haldjate ja karja kaitsjatega. Kuna Katariina oli tarkuse ja hariduse patroon, kontrollisid ka kadrisandid tihti laste lugemisoskust ja teadmisi. Samuti peeti teda lammaste kaitsjaks, mis sobis ideaalselt kokku eesti talupojakultuuri vajadustega.
Kadrisantide kombed ja rituaalid
Kadrisantide ehk “katride” ringikäimine on olnud läbi aegade üks oodatumaid sündmusi külaelus. Erinevalt martidest, kes sisenesid majja kolinal ja mürinal, olid kadrid viisakamad, laulsid puhta ja heleda häälega ning palusid viisakalt sisselaskmist.
Klassikalised kadrikombed hõlmasid järgmist:
- Riietumine: Kantakse valgeid särke, kleite, linu või kardinaid. Näod on kas valgeks võõbatud, kaetud looriga (tihti vana pitskardinaga) või kantakse valgeid maske. Olulised on punased põsed ja kenad ehted.
- Kadriema ja kadripere: Tavaliselt oli salk eesotsas “kadriemaga”, kaasas olid “kadrilapsed”. Tihti oli kaasas ka “kadrititt” – kaltsunukk, keda kussutati ja kellele “hambaaraha” või “pissitamise luba” küsiti (mis pidi tooma viljakust).
- Sisselaskmise palumine: Ukse taga lauldi spetsiaalset laulu, milles paluti tuppa sooja ja anti teada, et “kadri küüned külmetavad, kadri varbad valutavad”.
- Kontrollimine: Tuppa saades kontrollisid kadrid perenaiste käsitööd, eriti villa kraasimist ja ketramist. Laste käest küsiti mõistatusi ja kontrolliti lugemisoskust.
- Õnnistamine: See on kadripäeva tähtsaim osa. Kadrid puistasid põrandale vilja, herneid või ube, soovides sellega perele karja- ja viljaõnne (“viskab sisse viljaõnne, kargab sisse karjaõnne”).
Mida kadripäeval süüakse?
Nagu iga eesti rahvakalendri tähtpäevaga, käisid ka kadripäevaga kaasas kindlad toidud. Kuna tegemist oli karjatamise lõpupeoga, pidi toit olema rammus ja seda pidi olema küllaga, et kindlustada toidu jätkumine ka tulevaks aastaks.
Traditsioonilised toidud olid:
- Kama: Valmistati kamapalle või -käkke.
- Herned ja oad: Keedetud soolaoad olid väga levinud. Nende söömine pidi tagama, et lambad kasvavad ilusad ja ümmargused.
- Tangupuder ja vorstid: Sarnaselt mardipäevale söödi tanguputru ja verivorste, kuid kadripäeva vorstid olid sageli valged (tanguvorstid ilma vereta).
- Kanaliha: Mõnes piirkonnas oli kombeks süüa kana või kukke, kuna kadripäeva on nimetatud ka “kanadepühaks”.
Joodi enamasti taari või õlut. Kadrisantidele anti kaasa toidukraami, mida siis hiljem ühiselt tarbiti – seda nimetati kadripulmaks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) kadripäeva kohta
Paljudel tekib seoses kadripäevaga sarnaseid küsimusi. Siin on vastused levinumatele pärimistele.
1. Kas kadripäeva tähistavad ainult naised?
Ajalooliselt oli kadripäev tõepoolest rohkem naiste püha, vastandudes meeste mardipäevale. Algselt käisid kadrisantideks vaid naised ja tüdrukud. Siiski hakkasid aja jooksul jooksma ka mehed, kes riietusid naisteriietesse. Tänapäeval on kadrisandiks käimine sooneutraalne lõbu, kus osalevad nii poisid kui tüdrukud, kuigi riietus on traditsiooniliselt naiselik.
2. Mida peaks kadrisantidele andma?
Vanasti anti toidukraami (liha, leiba, ube), villa ja lõnga. Tänapäeval ootavad kadrisandid eelkõige maiustusi (komme, piparkooke), puuvilju (õunu, mandariine) ja vahel ka väikest taskuraha. Oluline on, et antakse midagi head vastutasuks õnnesoovide eest.
3. Mis vahe on mardipäeval ja kadripäeval?
Peamine vahe on soorollides ja visuaalis. Mardid on “mehed” (tumedad, lärmakad, viljakus läbi jõu), kadrid on “naised” (valged, laululised, viljakus läbi sigivuse ja kasvu). Mardid toovad viljaõnne, kadrid aga eeskätt karjaõnne (eriti lammaste oma).
4. Kuidas riietuda, kui pole valget kleiti?
Fantaasia on teretulnud. Kõige lihtsam on võtta vana valge voodilina, teha sisse augud pea ja käte jaoks ning siduda vööga kinni. Pähe võib panna valge rätiku, padjapüüri või vana pitskardina. Oluline on üldine hele ja puhas mulje.
Kadripäeva ennustused ja vanarahva tarkused
Kadripäev ei olnud ainult pidutsemise aeg, vaid ka oluline ilmamärkide lugemise päev. Kuna november on üleminekuaeg, püüti kadripäeva ilma järgi ennustada tulevat talve ja isegi järgmise aasta saaki.
Kõige kuulsam vanasõna ütleb: “Mart on üle maa, Kadri on üle karja.” See viitab otseselt pühade jaotusele põllutööde ja karjakasvatuse vahel.
Ilmaennustustest on tuntuim seos mardipäevaga:
“Kui Mart sulatab, siis Kadri külmetab. Kui Mart külmetab, siis Kadri sulatab.”
See tähendas, et kui mardipäeval oli ilm soe ja märg, siis kadripäevaks pidi tulema külm ja lumi, ning vastupidi. See loogika põhines tsüklilisel ilmastikuvaatlusel.
Teised levinud uskumused:
- Kui kadripäeval on sula, siis tähendab see, et “Kadri kuseb” ja oodata on pehmet talve.
- Kui kadripäeval on tugev tuul, siis tuleb piimane aasta (lehmad annavad palju piima).
- Kui kadripäeval paistab päike nii kaua, et hobune jõuab selga saduldada, tuleb hea heinaaeg.
Kadripäeva laulud ja folkloor
Kadripäeva lahutamatuks osaks on regilaulud. Need laulud on spetsiifilise rütmiga ja nende eesmärk oli maagilisel teel mõjutada pererahva käekäiku. Laulude sisu jaguneb tavaliselt kolmeks etapiks: sissepalumine, tänu ja õnnistamine ning lahkumine.
Tüüpiline sissepalumise laul kõlab nii:
“Laske sisse kadrisandid,
kadri küüned külmetavad,
kadri varbad valutavad,
sõrmeotsad sõitlevad.
Kadri tuli kaugelt maalta,
läbi soo ja läbi raba…”
Pärast andide saamist lauldi tänulaulu:
“Aitüma, pereemake,
aitüma, pereisake!
Jätku leiba, jätku piima,
jätku villast vikelõnga!”
Need laulud ei olnud lihtsalt meelelahutus, vaid rituaalne tekst. Usuti, et kui kadrisante sisse ei lasta või neid halvasti koheldakse, võivad nad perele needuse või ebaõnne kaela tuua. Seetõttu hoiti uksed valla ja oldi kadride vastu lahked, sest koos nendega sisenes majja lootus edukale ja viljakale uuele aastaringile.
