Iga lapsevanem on vähemalt korra seisnud silmitsi olukorraga, kus lapsel on kõht kinni ning see tekitab peres palju muret ja stressi. See on üks sagedasemaid põhjuseid, miks lastearsti poole pöördutakse, ning kuigi enamasti on tegemist mööduva probleemiga, võib see ravimata jätmisel muutuda krooniliseks vaevuseks. Kõhukinnisus ei tähenda vaid harva toimuvat soole tühjendamist, vaid see hõlmab ka valulikku roojamist, suuri ja kõvasid väljaheiteid ning lapse teadlikku soovi tualetis käimist vältida. Oluline on mõista, et lapse seedesüsteem on tundlik mehhanism, mida mõjutavad nii toitumine, vedeliku tarbimine kui ka psühholoogilised tegurid, nagu hirm poti ees või muudatused elukorralduses.
Kuidas aru saada, kas lapsel on tõesti kõht kinni?
Kõhukinnisuse diagnoosimine ei ole alati nii sirgjooneline, kui võiks arvata, sest “normaalne” roojamissagedus varieerub suuresti vastavalt lapse vanusele. Kui rinnapiimatoidul olev imik võib roojata pärast iga toitmist või hoopis kord nädalas (ja mõlemad on normaalsed, kui laps tunneb end hästi), siis lisatoidu ja tahke toidu lisandumisel peaks rütm muutuma regulaarsemaks.
Meditsiiniliselt loetakse lapse kõhukinnisuseks olukorda, kus esineb vähemalt kaks järgmistest sümptomitest:
- Roojamine toimub harvemini kui kolm korda nädalas.
- Roojamine on lapsele valulik või nõuab suurt pingutust.
- Väljaheide on ebanormaalselt suur, kõva ja pabulatena (nagu “lambapabulad”).
- Laps hoiab rooja teadlikult kinni (tantsiskleb, pigistab tuharaid kokku, peidab end nurka).
- Püksikute määrdumine (enkoprees) – vedel roe voolab kõva roojakorgi kõrvalt välja, mida vanemad võivad ekslikult pidada kõhulahtisuseks.
Peamised põhjused, miks kõht kinni jääb
Üle 90% juhtudest on laste kõhukinnisus funktsionaalne, mis tähendab, et selle taga ei ole orgaanilist haigust ega väärarengut. Tavaliselt on tegemist mitme teguri koosmõjuga.
Vale toitumine ja vedelikupuudus
Kõige levinum süüdlane on kiudainevaene menüü. Lapsed, kes söövad palju saia, makarone, riisi, küpsiseid ja joovad liigselt lehmapiima, on kõhukinnisusele vastuvõtlikumad. Kiudained on vajalikud selleks, et siduda sooles vett ja muuta väljaheide pehmeks. Samuti on kriitilise tähtsusega vee joomine. Kui laps ei tarbi päeva jooksul piisavalt puhast vett, imendub vedelik soolestikust tagasi organismi, muutes soolesisu kuivaks ja kõvaks.
Nõiaring: valu ja kinnihoidmine
Väikelastel tekib kõhukinnisus sageli pärast üht valusat kogemust. Kui lapsel on olnud valus kakada (näiteks kõva väljaheite või päraulõhe tõttu), tekib tal hirm järgmise korra ees. Selle tulemusena hakkab ta roojamist teadlikult vältida ehk “kinni hoidma”. Mida kauem roe sooles seisab, seda rohkem vett sellest välja imendub, seda suuremaks ja kõvemaks see muutub ning seda valusam on järgmine kord. See on nõiaring, mille murdmine nõuab lapsevanemalt suurt kannatlikkust.
Esmane abi ja toitumise muutmine
Enne apteeki tormamist tasub kriitilise pilguga üle vaadata lapse menüü. Toitumise korrigeerimine on pikaajalise edu alus, isegi kui ravi vajab alguses meditsiinilist sekkumist.
Mida pakkuda lapsele kõhukinnisuse korral?
Menüüsse tuleks lisada toiduained, mis looduslikult pehmendavad soolesisu ja kiirendavad seedimist:
- Ploomid ja ploomimahl: Sisaldavad sorbitooli, mis toob soolde vett. Kuivatatud ploomid (või leotatud ploomid) on väga tõhusad.
- Kiivi: Uuringud on näidanud, et 1-2 kiivit päevas võib oluliselt parandada sooletegevust.
- Köögiviljad: Keedetud peet, brokoli, herned ja oad on suurepärased kiudaineallikad.
- Täisteratooted: Vahetage valge sai täisterasepiku vastu, tavalised makaronid täisteramakaronide vastu ja pakkuge hommikuti kaerahelbe- või tatraputru.
- Hapendatud piimatooted: Keefir, maitsestamata jogurt ja pett toetavad soolestiku mikrofloorat.
Mida vältida või piirata?
Kõhukinnisuse perioodil tuleks menüüst ajutiselt välja jätta või minimeerida toiduained, mis on tuntud “kõhukinnistajad”:
- Suures koguses lehmapiima (rohkem kui 500 ml päevas väikelastel võib seedimist aeglustada).
- Valge riis ja riisipuder.
- Mustikad (eriti kuivatatud kujul) ja banaanid (eriti toored/rohelised banaanid).
- Saiakesed, küpsised ja muud rafineeritud jahust tooted.
- Kakao ja šokolaad.
Millal ja kuidas kasutada ravimeid?
Kui toitumise muutmine ja vedeliku tarbimise suurendamine paari nädala jooksul tulemust ei anna, või kui lapsel on valus ja ta hoiab rooja kinni, on vaja meditsiinilist sekkumist. Arstid rõhutavad, et kõhukinnisuse ravi peab olema piisavalt pikk ja piisavalt agressiivne, et laps unustaks valusa kogemuse.
Tänapäeval on kuldseks standardiks makrogoolil põhinevad lahtistid. Erinevalt vanadest ravimitest (nagu senna), ei muuda makrogool soolt “laisaks” ega tekita sõltuvust. See toimib füüsikaliselt: ravim seob endaga veemolekule, viib need soolde ja muudab väljaheite pehmeks massiks, mida on lapsel kerge ja valutu väljutada. Oluline on teada, et ravi makrogooliga võib kesta kuid, vahel isegi aastaid, ja seda ei tohi lõpetada järsult kohe, kui kõht korda saab.
Mikroklüsmid (väikesed klistiirid) on mõeldud vaid “hädaabiks”, kui laps pole mitu päeva roojanud ja tunneb suurt ebamugavust. Neid ei tohiks kasutada regulaarselt, sest laps võib harjuda, et roojamine toimub vaid stimulatsiooni abil, ning see võib olla lapsele ka hirmutav kogemus.
Ohumärgid: millal pöörduda koheselt arsti poole?
Kuigi enamasti on kõhukinnisus ohutu, on teatud sümptomid, mis viitavad tõsisemale probleemile ja vajavad kiiret arstlikku kontrolli. Neid nimetatakse “punasteks lippudeks”. Pöörduge perearsti või erakorralise meditsiini osakonna poole, kui märkate järgmist:
- Veri väljaheites: Kuigi see võib olla tingitud päraulõhest, tuleb välistada põletikulised soolehaigused või polüübid.
- Tugev kõhuvalu ja oksendamine: Eriti kui oksendamine on sapine (rohekas) või väljaheite lõhnaga, võib see viidata soolesulgusele.
- Kaalulangus või kasvupeetus: Kui laps ei võta kaalus juurde või kaotab kaalu.
- Kõhukinnisus algas juba esimesel elukuul: See võib viidata kaasasündinud haigustele (nt Hirschsprungi tõbi).
- Muutused päraku piirkonnas: Fistulid, ebanormaalne asend või armid.
- Palavik ja loidus: Koos kõhuvaluga võib see viidata infektsioonile.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas banaan teeb lapse kõhu kinni või lahti?
See sõltub banaani küpsusastmest. Toored, roheka koorega banaanid sisaldavad palju tärklist ja pektiini, mis võivad seedimist aeglustada ja kõhtu kinni panna. Seevastu väga küpsed, pruunide täppidega banaanid sisaldavad rohkem suhkruid ja kiudaineid, mis võivad aidata seedimist soodustada. Kui lapsel on kalduvus kõhukinnisusele, on kindlam banaani pakkumist piirata.
Kui kaua tohib lapsele anda lahtistit (makrogooli)?
Arsti ettekirjutusel võib makrogooli kasutada väga pikka aega – kuid või isegi aastaid. See aine ei imendu organismi ja ei tekita soolelaiskust. Suurim viga, mida vanemad teevad, on ravi liiga varajane lõpetamine. Ravimi annust tuleb vähendada järk-järgult alles siis, kui laps on mitu kuud valuvabalt ja regulaarselt (iga päev) roojanud.
Kas potitreening võib põhjustada kõhukinnisust?
Jah, see on väga levinud. Kui alustada potitreeninguga liiga vara või kui laps tunneb survet, võib ta hakata roojamist tagasi hoidma. Kui potitreeningu ajal tekib kõhukinnisus, soovitavad arstid sageli teha pausi, panna mähkmed tagasi ja oodata, kuni kõhukinnisus on täielikult lahenenud ning laps on protsessiks psühholoogiliselt valmis.
Mida teha, kui laps kardab potti?
Hirmu ületamine nõuab aega. Muutke potil käimine mugavaks – jalgade all peaks olema pink, et põlved oleksid puusadest kõrgemal (füsioloogiliselt õige asend). Ärge sundige last, vaid lugege potil olles raamatuid või puhuge seebimulle (puhumine aitab lõdvestada kõhulihaseid). Kiitke last proovimise, mitte ainult tulemuse eest.
Pikaajaline ennetus ja harjumuste kujundamine
Lõppeesmärk on saavutada olukord, kus lapse soolestik töötab regulaarselt ilma ravimite abita. Selleks on vaja juurutada tervislikke harjumusi, mis jäävad pere igapäevaelu osaks. Kõige olulisem on rutiin. Soovitage lapsel istuda potil iga päev samal ajal, eelistatult 20–30 minutit pärast peamist söögikorda (näiteks hommiku- või õhtusööki), sest söömine aktiveerib soolestiku liikumist (gastrokooliline refleks).
Olge kannatlikud. Kroonilise kõhukinnisuse ravi on maraton, mitte sprint. Tagasilöögid on normaalsed, eriti haiguste, reiside või elumuutuste ajal. Säilitage rahu, jätkake kiudainerikka toidu pakkumist ja vajadusel konsulteerige uuesti arstiga ravimiannuste korrigeerimiseks. Toetav ja pingevaba õhkkond kodus on parim ravim, mis aitab lapsel hirmudest üle saada ja oma keha taas usaldama hakata.
