Lapse haigestumine ja ootamatu kehatemperatuuri tõus on ilmselt üks sagedasemaid põhjuseid, miks lapsevanemad tunnevad abitust ja hirmu. Eriti esimese lapse puhul võib kraadiklaasilt vastu vaatav number 39 või enam tekitada paanikat ning soovi palavik iga hinna eest koheselt alla saada. Perearstide ja pediaatrite sõnul on palavik aga tegelikkuses lapse organismi loomulik ja vajalik kaitsereaktsioon, mis aitab võidelda viiruste ja bakteritega. Paraku teevad vanemad suures mures sageli vigu, mis võivad lapse enesetunnet hoopis halvendada või paranemist aeglustada. Et tegutseda teadlikult ja ohutult, on oluline mõista palaviku olemust ning vältida levinud eksiarvamusi, mis rahva seas siiani visalt levivad.
Mis on palavik ja millal seda tegelikult alandama peab?
Enne vigade juurde asumist on oluline selgeks teha, mida meditsiiniliselt palavikuks loetakse. Paljud vanemad hakkavad muretsema juba siis, kui termomeeter näitab 37,2 °C, kuid väikelaste puhul on see sageli täiesti normaalne kehatemperatuur, eriti pärast aktiivset mängimist või magamist teki all. Arstide seisukohalt räägime palavikust järgmistel juhtudel:
- Kui kehatemperatuur on kaenla alt mõõtes üle 37,5 °C.
- Kui kehatemperatuur on pärasoolest mõõtes üle 38,0 °C.
Kõrge palavik iseenesest ei ole haigus, vaid sümptom. See näitab, et immuunsüsteem teeb oma tööd – kõrge temperatuur loob viirustele ja bakteritele ebasoodsa keskkonna paljunemiseks. Seetõttu on tänapäevane meditsiiniline seisukoht selge: me ei ravi termomeetri näitu, vaid last. See toob meid esimese ja kõige levinuma vea juurde.
Viga nr 1: Palavikualandaja andmine liiga kergekäeliselt
Üks suurimaid vigu, mida vanemad teevad, on palavikuravimi andmine kohe, kui temperatuur ületab 38 kraadi, isegi kui laps on seejuures rõõmus ja aktiivne. Perearstid rõhutavad, et kui lapsel on palavik 38,5 °C, aga ta mängib, joob piisavalt vett ja ei kurda valu, siis ei ole vaja palavikku alandada.
Palaviku vägisi allasurumine võib haiguse kulgu pikendada, kuna organismil ei lasta loomulikul viisil haigustekitajatega võidelda. Ravimit tuleks anda siis, kui:
- Palavik on tõusnud üle 38,5–39,0 °C ja laps on loid.
- Lapsel on halb enesetunne, ta on viril, nutab või kaebab valu (nt peavalu, kurguvalu).
- Lapsel on anamneesis olnud palavikukrampe (siis tuleb tegutseda vastavalt neuroloogi juhistele).
- Laps keeldub joomast või on oksendanud, mistõttu kõrge palavik suurendab vedelikupuuduse riski.
Viga nr 2: Valed ravimiannused ja kaalu ignoreerimine
Väga sageli ei toimi palavikualandajad seetõttu, et vanemad annavad lapsele liiga väikese annuse. Ravimipakenditel on tihti toodud annused vanuse järgi, kuid lapsed kasvavad erinevas tempos. Kõige täpsema ja ohutuma annuse saab arvutada alati lapse kehakaalu põhjal.
Siin on kuldreeglid kahe peamise toimeaine, paratsetamooli ja ibuprofeeni kohta:
Paratsetamool
Paratsetamooli ühekordne annus on 10–15 mg iga kehakilogrammi kohta. Seda võib anda 4–6 tunni järel, kuid mitte sagedamini kui 4 korda ööpäevas.
Näide: 10 kg kaaluva lapse minimaalne toimiv annus on 100 mg ja maksimaalne 150 mg. Kui annate talle 60 mg küünla (mis on mõeldud imikutele), siis see palavikku ei alanda.
Ibuprofeen
Ibuprofeeni ühekordne annus on 10 mg iga kehakilogrammi kohta. Seda võib anda 6–8 tunni järel, maksimaalselt 3–4 korda ööpäevas.
Näide: 10 kg kaaluv laps peaks saama 100 mg ibuprofeeni. Tavaline siirup on sageli kontsentratsiooniga 20 mg/ml, seega vajab laps 5 ml siirupit, mitte 2,5 ml, mida tihti ekslikult antakse.
Alati kontrollige ravimi pakendilt toimeaine sisaldust (mg/ml) ja kasutage kaasasolevat mõõtlusikat või -süstalt, mitte tavalist teelusikat.
Viga nr 3: “Viinasokid” ja jääkülm vesi
Eesti rahvameditsiinis on sügavalt juurdunud usk viinasokkidesse ja äädikaga määrimisse. Perearstid hoiatavad aga, et väikelaste, eriti imikute puhul võivad need meetodid olla ohtlikud. Lapse nahk on õrn ja veresooned asuvad pinna lähedal, mis tähendab, et alkohol võib läbi naha imenduda ja tekitada mürgistuse. Samuti ärritavad kanged ained hingamisteid.
Teine äärmus on lapse panemine külma duši alla või jääkottide kasutamine. See on lapsele äärmiselt ebameeldiv ja võib põhjustada külmavärinaid. Lihaste värisemine on aga organismi viis sooja toota, mis tähendab, et kehatemperatuur võib hoopis tõusta, mitte langeda.
Kuidas jahutada füüsikaliselt õigesti?
- Kasutage toasooja või leiget vett (mitte külma!).
- Hõõruge lapse keha niiske rätikuga või tehke mähiseid suurtele veresoontele (kael, kaenlaalused, kubeme piirkond).
- Vesi aurustub nahalt ja jahutab seeläbi keha, ilma et tekitaks šokki või külmavärinaid.
Viga nr 4: Lapse ülekuumenemine ehk “higistamine teki all”
Levinud müüt on see, et haige laps peab “palaviku välja higistama”. Selle tulemusena pannakse lapsele selga paksud riided ja peale mitu tekki. Tegelikkuses on palavikuga lapse termoregulatsioon häiritud ning liigne riietamine takistab soojuse äraandmist. See võib viia kehatemperatuuri ohtliku tõusuni (kuumarabanduse sarnane seisund).
Kui lapsel on palavik tõusufaasis ja tal on külmavärinad, võib teda kergelt tekiga katta. Kuid niipea, kui palavik on tipus ja lapsel on kuum, tuleb ta lahti riietada. Jätke talle selga vaid õhuke särk või mähe, et keha saaks soojust ära anda. Toatemperatuur peaks olema pigem jahe (umbes 20–22 kraadi) ja tuba tuleks regulaarselt tuulutada (viies lapse sel ajal teise tuppa).
Viga nr 5: Külmad käed ja jalad kui valesti tõlgendatud signaal
Mõnikord on lapse keha tulikuum, kuid käed ja jalad on jääkülmad. Seda nimetatakse sageli “valgeks palavikuks”. See tekib veresoonte spasmist – organism suunab vere elutähtsatesse organitesse ja sulgeb perifeersed veresooned.
Viga, mida tehakse, on see, et sellises olukorras hakatakse last üleni jahutama. Kui käed-jalad on külmad, ei tohi teha jahedaid mähiseid ega viinasokke, sest see süvendab veresoonte spasmi veelgi. Sellises olukorras tuleb käsi ja jalgu hoopis soojendada (sokid jalga, masseerimine), samal ajal kui keha võib olla kergemalt riides. Samuti võib sellise seisundi puhul olla vajalik No-Spa (või muu spasmolüütikumi) manustamine, kuid seda tohib teha vaid pärast arstiga konsulteerimist.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas tohib anda korraga paratsetamooli ja ibuprofeeni?
Üldreeglina ei soovitata ravimeid anda korraga, vaid eelistada ühte toimeainet. Kui üks ravim ei mõju (palavik ei alane 38,5 °C peale 1-2 tunni möödumist) või tõuseb liiga kiiresti uuesti, võib erandkorras kombineerida ravimeid, andes neid vaheldumisi (nt iga 4 tunni tagant erinev rohi). Siiski tuleb jälgida ööpäevaseid maksimumkoguseid ja pidada nõu arstiga.
Mida teha, kui laps oksendab ravimi välja?
Kui laps oksendab kohe (10-15 minuti jooksul) pärast siirupi võtmist, võib eeldada, et ravim ei jõudnud imenduda. Sellisel juhul on mõistlik kasutada paratsetamooli küünlaid (suposiite), mis sisestatakse pärasoolde. See on eriti hea valik väikelastele, kes keelduvad siirupist või kellel on iiveldus.
Kas magavat last peab palaviku mõõtmiseks või rohu andmiseks äratama?
Üldjuhul kehtib reegel: uni on parim ravim. Kui laps magab rahulikult, hingamine on ühtlane ja ta ei ole liiga rahutu, ei ole vaja teda kraadimiseks äratada. Kui laps on aga tulikuum, vähkrev ja ilmselgelt vaevas, võib talle une pealt panna paratsetamooli küünla või pakkuda juua, et vältida vedelikupuudust.
Millal on palavik märk millestki tõsisemast?
Pöörduge kindlasti arsti poole või helistage nõuandetelefonile, kui:
- Alla 3-kuusel imikul on palavik üle 38,0 °C.
- Palavik püsib kõrge (üle 38,5 °C) rohkem kui 3 päeva.
- Lapsel tekib nahalööve, mis klaasiga vajutades ei kao.
- Lapsel on hingamisraskused, krambid või teadvushäired.
- Laps kaebab tugevat peavalu ja tal on kaelakangestus.
Vedeliku tarbimine ja lapse jälgimine taastumisel
Kõige olulisem aspekt palaviku puhul, mida sageli alahinnatakse, on hüdreerimine ehk vedeliku tarbimine. Palavikuga kaotab keha vedelikku kordades kiiremini kui tavaolekus – nii higistamise kui ka kiirenenud hingamise kaudu. Vedelikupuudus on väikelastele palju ohtlikum kui palavik ise. Dehüdratsioon muudab vere paksemaks, mistõttu on organismil raskem temperatuuri reguleerida ja ravimid ei toimi nii efektiivselt.
Pakkuge lapsele juua sageli, kuid väikestes kogustes. Sobivad vesi, lahjendatud mahl, morss või spetsiaalsed apteegi rehüdratsioonilahused. Rinnapiimatoidul olevat imikut tuleks rinnale panna nii tihti kui võimalik. Oluline pole mitte see, mida laps joob (kui just pole tegemist kõhulahtisusega, mil suhkrurikkad joogid pole soovitatavad), vaid et ta üldse jooks. Jälgige lapse urineerimist: kui mähkmed on kuivad üle 6–8 tunni või uriin on tumekollane ja vänbe lõhnaga, on see märk vedelikupuudusest ning vajalik on kiire meditsiiniline sekkumine.
Pidage meeles, et palaviku alandamise eesmärk on lapse enesetunde parandamine, mitte ideaalse temperatuuri saavutamine. Usaldage oma sisetunnet, jälgige lapse üldist olekut ja ärge kartke küsida nõu perearsti nõuandetelefonilt, kui tunnete ebakindlust.
