Jalgrattasõit ei ole tänapäeval enam pelgalt praktiline viis punktist A punkti B jõudmiseks, vaid paljude meeste jaoks on see muutunud elustiili, tervisespordi ja vabaduse sümboliks. Olenemata sellest, kas plaanite hakata rattaga tööl käima, soovite nädalavahetustel metsaradu avastada või otsite vahendit füüsilise vormi parandamiseks, on õige kaherattalise valimine kriitilise tähtsusega otsus. Kvaliteetne jalgratas on investeering, mis tasub end ära aastatepikkuse sõidumõnu, vähesema remondivajaduse ja parema järelturuväärtusega. Kuna turul on sadu erinevaid mudeleid, brände ja tehnilisi lahendusi, võib esmapilgul tunduda sobiva ratta leidmine keerulise ülesandena. Siiski, tehes selgeks oma vajadused ja mõistes jalgrattaehituse põhitõdesid, on võimalik leida ideaalne kaaslane, mis teenib teid ustavalt aastaid.
Määrake kindlaks oma sõidustiil ja maastik
Enne tehniliste spetsifikatsioonide süvitsi uurimist on kõige olulisem küsida endalt: kus ja kuidas ma peamiselt sõitma hakkan? Jalgratta tüüp määrab ära sõiduasendi, rehvide laiuse, raami geomeetria ja lisavarustuse valmiduse. Vale tüüpi ratta valimine on kõige sagedasem viga, mis viib ebamugavustundeni ja lõpuks ratta nurka seisma jätmiseni.
Linnaratas – mugavus ja praktilisus
Kui teie peamine eesmärk on lühemad sõidud asfaldil, näiteks tööle, poodi või kohvikusse, on klassikaline linnaratas parim valik. Need rattad on disainitud püstise sõiduasendiga, mis koormab vähem selga ja kaela ning annab liikluses parema vaatevälja. Linnaratta peamised tunnused on:
- Laiem ja pehmem sadul mugavuse tagamiseks.
- Porilauad ja ketikaitse, mis hoiavad riided puhtana.
- Sageli on varustuses juba tuled, pakiraam ja tugijalg.
- Lihtsamad käigusüsteemid (tihti rummusisesed), mis vajavad vähem hooldust.
Maastikuratas (MTB) – seiklusteks looduses
Eesti metsateed ja singlid on maastikuratta pärusmaa. Kui plaanite sõita pehmel pinnasel, juurikatel, kruusal või mägistel radadel, on vaja laiemate rehvide ja amortisatsiooniga ratast. Maastikurattad jagunevad peamiselt kaheks: Hardtail (ainult esiamordiga) ja Full-suspension (täisamordiga). Algajale ja harrastajale on kvaliteetne esiamordiga ratas tavaliselt parim hinna ja kvaliteedi suhe, olles kergem ja lihtsamini hooldatav kui täisamordiga mudel.
Gravel- ja hübriidrattad – kuldne kesktee
Viimaste aastate suurimaks hitiks on saanud gravel-rattad ehk kruusarattad. Need meenutavad välimuselt maanteerattaid (kõver leistang), kuid võimaldavad kasutada laiemaid rehve ja on stabiilsema geomeetriaga. See on ideaalne valik mehele, kes tahab kiirust asfaldil, kuid ei taha jääda hätta kruusateel või kergemal metsarajal. Hübriidratas on aga segu maastiku- ja linnarattast – sirge leistanguga, kitsamate rehvidega kui MTB, kuid sportlikuma asendiga kui linnaratas. See on suurepärane universaalne treeningvahend.
Raami materjal ja suurus on mugavuse alus
Jalgratta süda on selle raam. Raami materjalist sõltub ratta kaal, jäikus, vastupidavus ja ka hind. Tänapäeval on levinumad kolm materjali, millest igaühel on oma kindel koht.
- Alumiinium: Kõige levinum materjal keskmises hinnaklassis. Tänapäevased alumiiniumsulamid on kerged, jäigad ja vastupidavad. See on parim valik harrastajale, kes otsib head hinna ja kaalu suhet.
- Süsinik (Carbon): Kasutatakse kallimatel sportratastel. Süsinikraam summutab teekonarustest tekkivat vibratsiooni paremini kui alumiinium ja on oluliselt kergem. Miinuseks on kõrgem hind ja tundlikkus tugevatele löökidele (näiteks kukkumisel).
- Teras: Teras on tegemas comeback’i matkarataste ja stiilsete linnarataste seas. Teras on raskem, kuid “elab” sõidu ajal kaasa, pakkudes väga pehmet ja mugavat sõidukogemust. Hästi hooldatud terasraam on sisuliselt igavene.
Kuid isegi maailma parim raamimaterjal ei päästa, kui ratas on vale suurusega. Vale raamisuurus põhjustab põlve-, selja- ja randmevalusid. Ärge kunagi ostke ratast ainult pikkuse järgi üldtabelist. Proovisõit on hädavajalik. Õige suuruse puhul peaksite sadulas istudes ulatuma jalaga pedaali alumises asendis peaaegu sirgeks (väike nurgakene põlves), ilma et puusad peaksid väntamisel küljelt küljele liikuma. Seistes harkisjalu raami kohal, peaks jalgevahe ja raamitoru vahele jääma vähemalt 2–5 cm vaba ruumi (maastikurattal rohkem).
Komponendid: käigud ja pidurid
Kui raam on paigas, tuleb vaadata, mis selle külge on kruvitud. Komponentide (käiguvahetajad, pidurid, jooksud) kvaliteet määrab selle, kui sujuvalt ratas töötab ja kui tihti peate mehaanikut külastama. Meeste jalgrataste puhul on siin paar kuldreeglit, mida jälgida.
Pidurisüsteemide puhul on tänapäevaseks standardiks saanud ketaspidurid. Need jagunevad mehaanilisteks ja hüdraulilisteks. Võimaluse korral eelistage alati hüdraulilisi ketaspidureid. Need on ilmastikukindlad, vajavad vähem jõudu pidurdamiseks ja on isereguleeruvad. V-pidurid (pöiapidurid) on jäänud pigem väga soodsate või retro-rataste pärusmaaks, kuid vihmase ilmaga on nende pidurdusjõud märgatavalt nõrgem.
Käiguvahetuse osas on trendiks “vähem on rohkem”. Kui vanasti uhkustati 27 või 30 käiguga, siis kaasaegsetel kvaliteetsetel maastiku- ja kruusaratastel on ees vaid üks hammasratas (1x süsteem) ja taga suur kassett (10–12 käiku). See süsteem on kergem, lihtsam kasutada ja vähemate liikuvate osadega, mis tähendab vähem purunemisi. Linnarattal piisab täiesti 3–7 käigust, et vallutada ka järsemad linnatänavad.
Jooksud ja rehvid
Jooksud (rattad) on pöörlev mass, mille kiirendamine nõuab energiat. Seetõttu annavad kergemad ja kvaliteetsemad jooksud sõidutundele väga palju juurde. Meeste rataste puhul on levinumad suurused:
- 29 tolli: Standard kaasaegsetel maastikuratastel. Suur ratas veereb paremini üle takistuste ja hoiab hästi kiirust, kuid on veidi kohmakam manööverdada.
- 27.5 tolli (650b): Kasutatakse väiksemate raamisuuruste puhul või agressiivsemaks sõiduks, kus on vaja suurt manööverdusvõimet.
- 28 tolli (700c): Standard suurus maantee-, gravel- ja linnaratastel.
Rehvide valikul jälgige mustrit ja laiust. Ärge kartke laiemaid rehve – need pakuvad mugavust ja paremat pidamist, kaotamata seejuures oluliselt kiiruses, kui rehvirõhk on õige.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas peaksin ostma uue odava ratta või kasutatud kvaliteetratta?
Reeglina on sama eelarve juures mõistlikum osta heas korras kasutatud brändiratas (nt Trek, Scott, Cube, Merida) kui uhiuus “supermarketiratas”. Odavad tundmatud brändid kasutavad raskeid raame ja madala kvaliteediga komponente, mis kuluvad kiiresti ja mida on keeruline reguleerida. Kasutatud kvaliteetratas säilitab oma väärtust paremini ja on sõites nauditavam.
Kui palju peaks korralik harrastaja ratas maksma?
Hinnad on ajas muutuvad, kuid rusikareegel on, et kvaliteetne uus jalgratas, mis kestab aastaid, algab umbes 600–800 eurost. Tõsisemaks sportimiseks mõeldud maastiku- või maanteerattad algavad pigem 1000–1200 eurost. Alla 400-eurosed uued rattad on sageli kompromiss vastupidavuse arvelt.
Kas mul on vaja elektriajamiga jalgratast?
Elektriratas on suurepärane valik, kui soovite sõita pikemaid distantsi ilma liigse higistamiseta (näiteks tööle minnes) või kui tervislik seisund ei luba suurt koormust. See tasandab mäed ja vastutuule. Kui aga eesmärk on puhtalt füüsiline treening ja ratta kaal on oluline (nt korterisse tassimisel), on tavaratas endiselt parem ja soodsam valik.
Kuidas valida sadulat, et see ei oleks ebamugav?
Algajate tüüpviga on arvata, et mida pehmem ja laiem sadul, seda parem. Tegelikkuses põhjustab liiga pehme sadul pikal sõidul hõõrdumist. Sadul peab toetama istmikuluid. Õige laiusega, veidi jäigem sadul koos pehmendusega rattapükstega on pikkadel distantsidel kõige mugavam lahendus.
Regulaarne hooldus kui pikaealisuse garantii
Isegi kõige kallim ja kvaliteetsem jalgratas muutub kiiresti sõidukõlbmatuks, kui selle eest hoolt ei kanta. Ratta soetamine on alles esimene samm; selleks, et see teid tõepoolest aastaid teeniks, tuleb juurutada kindlad hooldusrutiinid. Kõige elementaarsem on keti puhastamine ja õlitamine. Must ja kuiv kett kulutab hammasrattaid kordades kiiremini kui puhas kett. Õlitage ketti spetsiaalse rattaõliga (mitte tavalise toiduõli või WD-40-ga) iga paarisaja kilomeetri tagant või kohe pärast vihmast sõitu.
Teine kriitiline aspekt on rehvirõhk. Liiga tühjade rehvidega sõitmine lõhub rehvi külgi ja suurendab torke ohtu (“ussihaammustus”), samas kui liiga täis pumbatud rehvid vähendavad mugavust ja pidamist maastikul. Kontrollige rõhku vähemalt kord kahe nädala jooksul. Samuti tasub meeles pidada, et jalgratas vajab “sissetöötamist”. Uue ratta puhul venivad trossid esimeste sadade kilomeetritega, mistõttu käigud võivad hakata hüppama. See on normaalne nähtus ja vajab vaid kerget pingutamist.
Soovitatav on viia jalgratas kord aastas, eelistatavalt hooaja alguses või lõpus, professionaalsesse hooldusesse. Spetsialist vaatab üle laagrid, rihib jooksud sirgeks ja kontrollib piduriklotside kulumist. See väike iga-aastane kulutus hoiab ära suuremad remondiarved tulevikus ja tagab, et iga sõit on turvaline ja nauditav. Hoolitsege oma ratta eest, ja tema viib teid kohtadesse, kuhu autoga ei pääse ja jalgsi ei jõua.
