Kolmerattalised jalgrattad on viimastel aastatel teinud läbi tohutu arenguhüppe, liikudes nišitoiest laiatarbevahendiks, mis pakub liikumisvabadust ja turvatunnet väga erinevatele inimrühmadele. Kui varem seostati kolmerattalisi rattaid peamiselt väikelastega, siis tänapäevane täiskasvanutele mõeldud kolmerattaline on tehnoloogiliselt arenenud, mugav ja sageli ka elektrilise toega sõiduvahend. See on ideaalne lahendus neile, kes otsivad stabiilsust, mida tavaline kaherattaline pakkuda ei suuda, või neile, kes soovivad transportida suuremaid koormaid keskkonnasäästlikult. Otsus soetada selline jalgratas on investeering nii tervisesse kui ka iseseisvusse, kuid mudelite rohkus võib esmapilgul silme eest kirjuks võtta. Et teha õige valik, tuleb süveneda detailidesse alates raami geomeetriast kuni ülekandesüsteemideni.
Kellele on kolmerattaline jalgratas tegelikult mõeldud?
Levinud on eksiarvamus, et kolmerattaline ratas on mõeldud ainult eakatele. Kuigi seeniorid on tõepoolest üks suurimaid kasutajagruppe, on sihtrühm tegelikkuses palju laiem. Ekspertide hinnangul jagunevad kasutajad peamiselt nelja kategooriasse, kelle vajadused on erinevad, kuid lahendus sama.
Esiteks on see asendamatu abimees inimestele, kellel on tasakaaluhäired või liikumisraskused. Olgu põhjuseks neuroloogilised seisundid, taastumine insuldist või probleemid sisekõrvaga – kolmerattaline ratas võimaldab neil inimestel nautida rattasõitu ilma kukkumishirmuta. Ratas seisab püsti ka siis, kui see on paigal, mis tähendab, et foori taga või puhkepausiks peatudes ei ole vaja jalga maha toetada.
Teiseks on see suurepärane valik praktilistele inimestele, kes kasutavad ratast igapäevaseks kaubaveoks. Tänu stabiilsele konstruktsioonile saab kolmerattalisele paigaldada mahukaid korve nii ette kui ka taha. See võimaldab asendada auto poeskäikudel, turul käimisel või isegi lemmikloomade transportimisel.
Kolmandaks on kasvanud nõudlus tööstuslike ja äriliste kasutajate seas. Suurtes tehastes, ladudes või üritustel kasutatakse kolmerattalisi rattaid töötajate ja väiksemate veoste kiireks liigutamiseks punktist A punkti B.
Erinevad tüübid: Delta versus “Tadpole” disain
Enne ostu sooritamist on kriitiliselt oluline mõista, et kõik kolmerattalised ei ole ühesugused. Konstruktsiooni poolest eristatakse kahte peamist tüüpi, mille sõiduomadused erinevad kardinaalselt.
Traditsiooniline ehk Delta-tüüpi ratas: Sellel on üks ratas ees ja kaks taga. See on kõige levinum ja enamasti ka soodsama hinnaklassiga variant. Selle eeliseks on väike pöörderaadius ja harjumuspärane juhtraua asend. Siiski tuleb arvestada, et kuna laiem osa asub taga, peab sõitja olema kitsastes kohtades manööverdades tähelepanelik, et tagumised rattad takistuste taha ei jääks.
Kaks ratast ees ehk “Tadpole” (kullese) disain: See on moodsam ja sageli sportlikum lahendus. Kaks ratast ees tagavad parema stabiilsuse kurvides ja pidurdamisel. Kuna sõitja näeb ratta kõige laiemat osa (esirataste vahe), on lihtsam hinnata, kas ratas mahub väravast või postide vahelt läbi. Need mudelid on sageli madalama raskuskeskmega, mis muudab need turvalisemaks suurematel kiirustel.
Olulised tehnilised nüansid, mida jälgida
Kolmerattalise jalgratta ostmine erineb tavaratta valimisest mitme spetsiifilise tehnilise aspekti poolest. Kui jätate need tähelepanuta, võib sõidukogemus osutuda pettumust valmistavaks.
1. Madal raam (Low Step-Through)
Üks olulisemaid mugavusnäitajaid on raami sisenemiskõrgus. Eriti eakamate või liigeseprobleemidega inimeste jaoks on kriitiline, et jala üle raami tõstmine nõuaks minimaalset pingutust. Parimad mudelid on disainitud nii, et raam on maapinnast vaid 15–20 sentimeetri kõrgusel, võimaldades rattale asuda peaaegu astudes, mitte ronides.
2. Diferentsiaal ja vedu
Odavamatel kolmerattalistel veab sageli vaid üks tagumine ratas. See võib põhjustada olukorra, kus ratas kisub sõidu ajal ühele poolele, eriti paigalt startides. Kvaliteetsematel mudelitel on kasutusel diferentsiaal, mis võimaldab tagumistel ratastel pööretel pöörelda erineva kiirusega (välimine ratas peab läbima pikema teekonna kui sisemine). See tagab sujuva kurvide läbimise ja stabiilse juhitavuse. Samuti tasub jälgida, kas vedu on mõlemal tagarattal – see parandab oluliselt läbivust kruusateedel või libedaga.
3. Laius ja hoiustamine
Paljud ostjad avastavad alles kodus, et nende uus ratas ei mahu keldriuksest või väravast sisse. Standardne kolmerattaline on tunduvalt laiem kui kaherattaline. Enne ostu mõõtke kindlasti ära oma uksed ja hoiuruumid. Tavaline kolmerattaline on umbes 70-80 cm lai. Kui ruumi on vähe, tasub kaaluda kokkupandava raamiga mudelit, mis on transpordiks ja hoiustamiseks kompaktsem.
Elektriline kolmerattaline – kas tasub investeerida?
Elektrilised kolmerattalised jalgrattad on turul teinud tõelise revolutsiooni. Kuna kolmerattaline on oma konstruktsioonilt raskem ja veeretakistus on kolme ratta tõttu suurem kui kaherattalisel, on elektrimootor siin veelgi suuremaks abiks kui tavaratta puhul.
Elektrimootori valimisel tuleks eelistada keskmist mootorit (väntade juures) või esirummumootorit. Keskmine mootor on tavaliselt kõige loomulikuma tunnetusega, kuna see võimendab sõitja enda väntamisjõudu proportsionaalselt. Esiratta mootor on lihtsam ja sageli soodsam lahendus, mis toimib hästi tasasel maal, kuid võib järskudel tõusudel jääda hätta, kui esiratta haardumine väheneb.
Aku mahutavus on samuti oluline. Kuna kolmerattaline on raskem, kulub energiat rohkem. Soovituslik on valida aku, mille mahtuvus on vähemalt 400Wh või enam, et tagada piisav sõiduulatus (tavaliselt 40–80 km) ka tuulise ilma või raskema koormaga. Elektrilise abiga ratas annab vabaduse võtta ette pikemaid distantsi, mida muidu füüsilise vormi tõttu ei julgeks proovida.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas kolmerattalise rattaga on raske sõitma õppida?
Jah ja ei. Kui olete harjunud kaherattalisega, võib esimene sõit tunduda veider. Kolmerattaline ei kaldu kurvides (välja arvatud spetsiaalsed kallutatavad mudelid). See tähendab, et keha tuleb hoida pigem püstisena ja usaldada juhtrauda. “Ümberõpe” võtab tavaliselt aega umbes 30 minutit kuni tund, et tunnetus kätte saada.
Kas mul on vaja juhiluba?
Ei, tavalise kolmerattalise jalgratta (ka elektrilise, mille võimsus on kuni 250W ja kiirus piiratud 25 km/h) juhtimiseks ei ole vaja juhiluba ega kindlustust. See liigitub seaduse silmis tavaliseks jalgrattaks.
Kas kolmerattaline võib ümber kukkuda?
Kuigi need on väga stabiilsed, on füüsikaseadused siiski kehtivad. Kui sõita liiga suure hooga järsku kurvi, võib ratas kaotada stabiilsuse. Seetõttu tuleb kurvides kiirust alati vähendada. “Tadpole” (kaks ratast ees) tüüpi rattad on selles osas stabiilsemad kui ühe esirattaga mudelid.
Kui palju kaalu selline ratas kannab?
Enamik täiskasvanute kolmerattalisi on disainitud kandma sõitjat kaaluga 100–120 kg, millele lisandub pagas (sageli 20–30 kg). On olemas ka tugevdatud raamiga “heavy-duty” mudeleid, mis kannavad kuni 150 kg või enamgi.
Kuidas ma seda ratast transpordin?
See on üks suurimaid väljakutseid. Tavalisele auto katuseraamile või luugiraamile see ei mahu. Transpordiks on vaja kas järelkäru, kaubikut või spetsiaalset kolmerattalise hoidjat konksule (mis on haruldane ja kallis). Kokkupandavad mudelid võivad mahtuda suurema universaalkerega auto pagasiruumi.
Proovisõit ja ergonoomika seadistamine
Ükski tehniline kirjeldus ei asenda reaalset proovisõitu. Kuna kolmerattalise tunnetus on spetsiifiline, on tungivalt soovitatav enne ostu sooritamist külastada spetsialiseerunud kauplust. Proovisõidu ajal pöörake tähelepanu mitte ainult sõidumugavusele, vaid ka seljatoele ja sadula laiusele.
Kolmerattalised jalgrattad pakuvad sageli võimalust lisada sadulale seljatugi. See on äärmiselt oluline detail inimestele, kellel on seljaprobleemid või nõrgad seljalihased. Seljatugi annab vajalikku tuge ja võimaldab rakendada pedaalidele suuremat jõudu, ilma et keha asend väsiks.
Samuti tasub proovisõidu ajal katsetada parkimispidurit. Kuna kolmerattaline veereb kergelt, on parkimispidur hädavajalik, et ratas ei veereks eest ära, kui te sellelt maha tulete või kui pargite kergel kallakul. Veenduge, et piduri lukustamine ja vabastamine oleks teie käte jaoks mugav ja jõukohane.
Lõpetuseks, õige kolmerattalise valimine on protsess, mis nõuab oma vajaduste ausat hindamist. Kas sõidate peamiselt asfaldil või kruusal? Kas vajate seda poeskäikudeks või tervisspordiks? Kui olete leidnud vastused nendele küsimustele ja valinud õige mudeli, avastate, et kolmerattaline jalgratas ei ole samm tagasi, vaid hoopis suur hüpe edasi turvalisema, mugavama ja nauditavama liikumise suunas. Õige varustusega saab sellest teie ustav kaaslane aastateks, pakkudes iseseisvust ja rõõmu igast läbitud kilomeetrist.
