Õige jalgrattarehvi valimine võib esmapilgul tunduda lihtsa ülesandena – vaatad vana rehvi küljelt numbrit, ostad uue ja sõit võib jätkuda. Tegelikkuses on aga 26-tollised jalgrattad ja nende rehvid üks kõige kirjum ja kohati segasem kategooria jalgrattamaailmas. Kuigi 29-tollised jooksud on tänapäevastel maastikuratastel standardiks saanud, on Eestis endiselt sadu tuhandeid 26-tolliste ratastega sõiduvahendeid, alates vanematest maastikuratastest ja lõpetades noorukite rataste ning klassikaliste linnaratastega. Vale valik võib tähendada mitte ainult raha raiskamist, vaid ka rehvi, mis füüsiliselt pöia peale ei istu või raami vahele ei mahu. Järgnevalt vaatame süvitsi viit kriitilist aspekti, mida iga rattur peab teadma, et muuta oma sõidukogemus turvalisemaks, mugavamaks ja kiiremaks.
1. Mõõdud ja ETRTO: miks 26 tolli ei ole alati 26 tolli
Kõige levinum viga, mida 26-tollise rehvi ostmisel tehakse, on eeldus, et kõik selle märgistusega rehvid on ühesugused. See on kaugel tõest. Ajalooliselt on erinevates riikides ja erinevatel ajastutel kasutatud tollimõõtu “26” erinevate diameetrite tähistamiseks. Et vältida ebasobiva rehvi ostmist, pead sa tundma **ETRTO** (European Tyre and Rim Technical Organisation) standardit.
ETRTO märgistus koosneb kahest numbrist, näiteks **50-559**. Esimene number (50) tähistab rehvi laiust millimeetrites ja teine number (559) tähistab rehvi sisemist diameetrit ehk seda osa, mis istub veljele. See teine number on kriitilise tähtsusega:
- 559 mm: See on kõige levinum standard, mida kasutatakse enamikul tänapäevastel ja 1990ndatest pärit 26-tollistel maastikuratastel (MTB). Tavaliselt on tähistuseks kümnendkohaga tollimõõt, nt 26 x 2.0.
- 590 mm: See on levinud vanematel linnaratastel ja paljudel Põhjamaades levinud naisteratastel. Selle tähistus on sageli murdudega, nt 26 x 1 3/8. NB! 26 x 1 3/8 rehv ei sobi 26 x 2.0 veljele, kuigi mõlemad on “26-tollised”.
- 584 mm: Tuntud ka kui 650B. Kuigi tänapäeval on see uuesti populaarsust kogunud (tuntud kui 27.5 tolli), võib seda kohata ka vanadel prantsuse ratastel märgistusega 26 x 1 ½.
Jäta meelde kuldreegel: ära usalda ainult tollimõõtu. Vaata alati vana rehvi küljelt ETRTO numbrit (näiteks 47-559). Kui uus rehv kannab sama viimast kolme numbrit, siis see sobib sinu veljele.
2. Mustri valik vastavalt sõidustiilile
Kui oled veendunud, et rehv sobib veljele, on järgmine samm valida muster, mis vastab sinu tegelikule sõiduvajadusele. Paljud 26-tolliste maastikurataste omanikud sõidavad endiselt tehasest kaasa tulnud “traktorimustriga” rehvidega asfaldil, tehes sõidu asjatult raskeks ja mürarikkaks.
Siledad rehvid (Slicks) ja linnarehvid
Kui sõidad 90% ajast asfaldil või kõvakattega kergliiklusteedel, on sügava mustriga maastikurehv sinu vaenlane. Sile rehv pakub madalat veeretakistust, mis tähendab, et sama jõupingutusega liigud sa kiiremini ja kaugemale. Linnarehvidel on sageli ka vee ärajuhtimiseks mõeldud sooned (nn negatiivne muster), mis tagavad pidamise märjal asfaldil.
Poolsiledad rehvid (Semi-slicks)
See on suurepärane kompromiss universaalseks kasutamiseks. Sellisel rehvil on keskosa madala või sileda mustriga, mis veereb kõval pinnasel hästi, kuid servades on kõrgemad nupud. Need nupud hakkavad tööle siis, kui satud pehmele pinnasele või kallutad ratast kurvis kruusateel. See on ideaalne valik matkajatele ja neile, kes sõidavad tööle mööda asfalti, kuid nädalavahetusel põikavad metsateedele.
Maastikurehvid (Knobby)
Need on mõeldud muda, lahtise liiva, juurikate ja kivide jaoks. Kõrged ja harvad nupud kaevuvad pinnasesse, et pakkuda maksimaalset haarduvust. Asfaldil on need aga aeglased, kuluvad kiiresti ja tekitavad vibra. Vali need vaid siis, kui sinu peamine sõidukeskkond on päris maastik.
3. Rehvi laius ja raami tolerantsid
26-tolliste rataste puhul on rehvi laiusel suur mõju sõidumugavusele ja juhitavusele. Laiem rehv sisaldab rohkem õhku, mis toimib loodusliku amordina, siludes teekonarusi ja pakkudes paremat haarduvust. Kitsam rehv on tavaliselt kergem ja aerodünaamilisem, kuid põrutab rohkem.
Enne laiema rehvi ostmist (näiteks üleminekut 1.9 tolliselt 2.25 tollisele) pead kontrollima oma jalgratta raami ja esiharki.
Mida jälgida laiuse valikul:
- Tagahargi laius: Vaata, kui palju ruumi on praeguse rehvi ja raami torude vahel. Uue rehvi ja raami vahele peaks jääma vähemalt 4-5 mm vaba ruumi mõlemalt poolt, et ratta viskumisel või porise ilmaga rehv raami vastu ei hõõruks.
- Pöia laius: Väga laia rehvi panemine väga kitsale veljele võib põhjustada rehvi “ujumist” ja ebastabiilsust kurvides. Vastupidi, liiga kitsas rehv laial veljel on vastuvõtlik läbilöökidele.
- Porilauad: Kui kasutad täispikki porilaudu, piiravad need oluliselt maksimaalset rehvi laiust ja kõrgust.
Linnasõiduks on optimaalne laius tavaliselt vahemikus 1.5 kuni 1.75 tolli (u 40-47 mm), maastikusõiduks aga 2.0 kuni 2.3 tolli (50-58 mm).
4. Kaitsekiht ja TPI – vastupidavus vs kaal
Rehvi hinnasilti mõjutab kõige enam see, mis on rehvi sees peidus. Odavad “turuvariandid” ja kvaliteetsed brändirehvid võivad väliselt sarnased välja näha, kuid nende ehitus on erinev. Siin tulevad mängu TPI ja torkekindlus.
TPI (Threads Per Inch) näitab koekiudude tihedust rehvi karkassis tolli kohta.
- Madal TPI (30-60): Rehvi seinad on paksemad ja jäigemad. Need rehvid on tavaliselt raskemad, kuid vastupidavamad sisselõigetele ja odavamad.
- Kõrge TPI (60-120+): Rehvi karkass on tehtud peenematest niitidest ja on tihedam. Tulemuseks on kergem ja elastsem rehv, mis “voolab” üle takistuste paremini, pakkudes väiksemat veeretakistust. Miinuseks on sageli kõrgem hind ja õhemad külgseinad.
Linnasõitjatele on äärmiselt oluline **torkekindluskiht** (Puncture Protection). See on tavaliselt kevlarist või spetsiaalsest kummisegust lisakiht rehvi mustri all, mis takistab klaasikildude, naelte ja teravate kivide tungimist sisekummist läbi. Kuigi torkekindla kihiga rehvid on raskemad, kaalub see üles tee ääres rehvivahetusele kuluva aja ja närvid. Otsi märksõnu nagu “Guard”, “Protection”, “Shield” või “Plus”.
5. Traadiga vs kokkuvolditavad rehvid
Veel üks oluline valikukoht on rehvi servatüüp ehk see, mis hoiab rehvi velje peal.
- Traadiga rehvid (Wire Bead): Rehvi servas jookseb terastraat. Need rehvid hoiavad oma ümmargust kuju ka siis, kui nad pole veljele paigaldatud. Need on kõige levinumad ja soodsama hinnaga. Miinuseks on suurem kaal ja asjaolu, et neid ei saa kokku voltida (transpordi mõttes ebamugav).
- Kokkuvolditavad rehvid (Folding Bead): Terastraadi asemel kasutatakse tugevat sünteetilist materjali (nt Kevlar). See muudab rehvi tunduvalt kergemaks (võit võib olla isegi 100-200 grammi rehvi kohta) ja võimaldab seda pakendada kompaktselt. Tavaliselt on need kallimad ja suunatud harrastussportlastele või kaalujälgijatele.
Kui sinu eesmärk on lihtne ja odav liikumisvahend, on traadiga rehv täiesti piisav. Kui soovid ratta kiirendust parandada ja kaalu vähendada, on kokkuvolditav rehv üks soodsamaid viise ratta tuunimiseks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin panna 26-tollisele rattale 27.5-tollised rehvid?
Üldjuhul ei. 27.5-tollise rehvi siseläbimõõt (ETRTO 584) on suurem kui tavalisel 26-tollisel (ETRTO 559). See rehv lihtsalt kukub veljelt maha. Samuti ei mahu suurem velg ja rehv enamasti 26-tollise ratta raami ja hargi vahele.
Milline on õige rehvirõhk minu uutele rehvidele?
Õige vahemik on alati märgitud rehvi küljele (näiteks “Min 2.5 Bar – Max 4.5 Bar”). Raskem sõitja peaks hoidma rõhku maksimumi lähedal, kergem sõitja või maastikul sõitja madalamal. Linnasõidul tagab kõrgem rõhk parema veeremise ja kaitseb läbilöökide eest, maastikul annab madalam rõhk parema haardumise.
Kas ma pean koos uue välisrehviga vahetama ka sisekummi?
See ei ole kohustuslik, kuid on tungivalt soovitatav, eriti kui vana sisekumm on mitu aastat vana. Kumm vananeb, muutub poorseks ja ventiili ümbrus võib rabedaks muutuda. Samuti kontrolli, et vana sisekumm sobiks uue rehvi laiusega (nt 1.75-2.125 tähistusega sisekumm ei pruugi sobida 2.3 laiusega välisrehvile).
Miks uus rehv viskab ehk ei ole veljel sirgelt?
Sellel võib olla kaks põhjust: kas velg ise on kõver või ei ole rehvi serv (rant) ühtlaselt velje serva taha “humpsatanud”. Kontrolli, kas rehvi küljel olev peenike joon on kogu ringi ulatuses velje servast ühekaugel. Vajadusel lase rõhku vähemaks, määri serva seebiveega ja pumpa uuesti täis, kuni kuuled, et rehv paika plaksatab.
Kas ees ja taga peab olema sama mustriga rehv?
Ei pea. Maastikusõitjad kasutavad sageli ees agressiivsema mustriga rehvi (paremaks juhitavuseks ja pidurdusteks) ning taga madalama mustriga rehvi (kiiremaks veeremiseks). Siiski peaksid mõlemad rehvid sobima üldise sõidukeskkonnaga.
Nipid rehvide eluea pikendamiseks
Olles investeerinud korralikesse rehvidesse, on mõistlik hoolitseda selle eest, et need kestaksid võimalikult kaua. Esimene ja kõige tähtsam reegel on **rõhu regulaarne kontrollimine**. Sõites liiga tühja rehviga, tekivad rehvi külgedele praod (“ussitamised”), kuna karkass paindub liigselt läbi. Samuti suurendab madal rõhk riski, et velg lõhub löökaugus sisekummi (nn “snakebite” ehk maohammustus). Kontrolli rõhku vähemalt kord kahe nädala jooksul, isegi kui rehv tundub käega katsudes kõva.
Teiseks tasub aeg-ajalt **rehvid üle vaadata**, et eemaldada mustri vahele kinni jäänud väikesed kivikesed või klaasikillud. Need võõrkehad ei pruugi kohe sisekummist läbi tungida, kuid sõidu ajal surutakse neid iga rattapöördega sügavamale, kuni lõpuks on tulemuseks purunenud rehv. Lihtne visuaalne kontroll ja puhastus võivad säästa sind teeäärsest remondist.
Lõpetuseks, kui hoiad ratast talvel või pikemat aega seismas, ära jäta rehve täiesti tühjaks ega otsese päikesevalguse kätte. UV-kiirgus on kummi suurim vaenlane, muutes selle hapraks ja libedaks. Hoides ratast jahedas ja pimedas ruumis ning rehvid mõõdukalt täis pumbatuna, tagad, et järgmisel hooajal on sõiduomadused sama head kui uuel rehvil.
