Jalgrattasõit on üks parimaid viise füüsilise aktiivsuse säilitamiseks, värskes õhus viibimiseks ja iseseisva liikuvuse nautimiseks. Siiski võib traditsioonilise kaherattalise jalgrattaga sõitmine muutuda teatud eluetapil või tervislikel põhjustel keeruliseks. Tasakaalu hoidmine, hirm kukkumise ees või raskused ratta selga ronimisel on levinud mured, mis sunnivad paljusid inimesi oma lemmikharrastusest loobuma. Siinkohal tuleb mängu täiskasvanutele mõeldud kolmerattaline jalgratas – sõiduvahend, mis ühendab endas stabiilsuse, mugavuse ja praktilisuse, avades uuesti ukse aktiivsele elustiilile. See ei ole enam ammu vaid nišitoode, vaid üha populaarsem valik nii seenioride, liikumispuudega inimeste kui ka nende seas, kes otsivad lihtsalt turvalisemat ja suurema kandevõimega transpordivahendit igapäevasteks toimetusteks.
Miks eelistada kolmerattalist jalgratast?
Kolmerattalise jalgratta ehk “trike’i” kõige ilmsem eelis on selle erakordne stabiilsus. Erinevalt tavalisest jalgrattast ei vaja kolmerattaline sõitja poolt tasakaalu hoidmist ei sõidu ajal ega paigal seistes. See tähendab, et foori taga või ristmikul peatudes ei pea jalgu maha panema, mis on suureks abiks neile, kellel on liigeseprobleemid või nõrgemad jalalihased. Stabiilsus vähendab kukkumisohtu peaaegu miinimumini, andes sõitjale tagasi enesekindluse.
Lisaks turvalisusele on kolmerattalised jalgrattad äärmiselt praktilised. Enamik mudeleid on varustatud suuremahulise tagumise korviga, mis muudab need ideaalseks poeskäikudeks, piknikule minekuks või isegi aiatööriistade transpordiks. Kuna ratas püsib ise püsti, on kauba laadimine ja mahalaadimine mugav ja stressivaba. See muudab kolmerattalise suurepäraseks alternatiiviks autole lühemate distantside läbimisel, olles samal ajal keskkonnasõbralik ja tervist toetav.
Kellele on kolmerattaline jalgratas mõeldud?
Kuigi sageli seostatakse kolmerattalisi jalgrattaid eeskätt eakatega, on nende kasutajaskond tegelikkuses palju laiem. Loomulikult on see ideaalne valik seenioridele, kes soovivad säilitada oma iseseisvust ja liikuvust, kuid kelle reaktsioonikiirus või tasakaalutunnetus ei ole enam endine. Siiski on sihtrühmi veel mitmeid:
- Tasakaaluhäiretega inimesed: Inimesed, kes taastuvad insuldist, põevad Parkinsoni tõbe või kellel on sisekõrva probleemidest tingitud pearinglus, leiavad kolmerattalisest rattast turvalise viisi liikumiseks.
- Liikumispuudega inimesed: Paljud mudelid on kohandatavad spetsiaalsete pedaalide, istmete ja tugedega, võimaldades rattasõitu neile, kes tavarattaga sõita ei saa.
- Algajad ratturid: On täiskasvanuid, kes ei ole kunagi õppinud kaherattalisega sõitma. Kolmerattaline välistab pika ja konarliku õppimisprotsessi – istu peale ja sõida.
- Raskema kehaehitusega inimesed: Kolmerattalised on sageli tugevama raamiga ja jaotavad raskuse ühtlasemalt kolme ratta vahel, pakkudes mugavamat sõidukogemust suurema kehakaaluga inimestele.
- Praktilisuse hindajad: Inimesed, kes elavad maapiirkondades või äärelinnas ning vajavad stabiilset “tööhobust” suuremate pakkide vedamiseks, eelistavad sageli kolmerattalist selle kandevõime tõttu.
Erinevad tüübid ja nende eripärad
Enne ostuotsuse tegemist on oluline mõista, et kolmerattalisi on erineva ehituse ja sõiduomadustega. Vale tüübi valimine võib muuta sõidukogemuse ebamugavaks, seega tasub süveneda detailidesse.
Püstise asendiga (Upright) kolmerattalised
See on kõige levinum ja traditsioonilisem tüüp. Sõitja istub kõrgel sadulas, sarnaselt tavalisele jalgrattale, ning pedaalid asuvad otse all. Need rattad on tavaliselt varustatud suure tagumise korviga ja laia lenksuga. Nende eeliseks on hea nähtavus liikluses ja lihtne peale- ning mahatulek. Miinuseks võib olla kõrgem raskuskese, mis nõuab kurvides ettevaatlikkust.
Poollamavad (Recumbent) kolmerattalised
Seda tüüpi ratastel on iste madalamal ja varustatud seljatoega, jalad asuvad sõitja ees. Selline asend on seljale ja kaelale palju säästvam ning sobib hästi pikemateks distantsideks. Madal raskuskese muudab need rattad kurvides äärmiselt stabiilseks. Küll aga on need liikluses teistele juhtidele vähem märgatavad ja nende hoiustamine võib võtta rohkem ruumi.
Elektrilised kolmerattalised
Üha populaarsemaks muutuvad elektrimootoriga mudelid. Need on varustatud akuga, mis abistab väntamisel. See on eriti oluline just vanematele inimestele või neile, kelle füüsiline võimekus ei luba pikalt vändata või mägistel teedel sõita. Elektrimootor võimaldab läbida pikemaid vahemaid ilma liigse väsimuseta.
Mida ostmisel tehniliselt silmas pidada?
Õige ratta valimine sõltub sõitja füüsilistest parameetritest ja kasutusvajadustest. Siin on peamised tehnilised aspektid, mida jälgida:
1. Raami kuju ja sisenemiskõrgus
Täiskasvanute kolmerattalise puhul on üks kriitilisemaid näitajaid raami sisenemiskõrgus (inglise keeles step-through). Eelistada tuleks võimalikult madala raamiga mudeleid, kus jala üle raami tõstmine nõuab minimaalset pingutust. Mõnedel mudelitel on raamitoru vaid 15-20 cm kõrgusel maapinnast, mis on ideaalne liigesevaludega inimestele.
2. Rataste suurus
Kõige levinumad on 20-, 24- ja 26-tollised rattad.
- 20-tollised rattad: Madalam raskuskese, stabiilsemad, lihtsam peale istuda. Sobivad lühematele sõitjatele.
- 24-tollised rattad: Kuldne kesktee, mis sobib enamikule keskmist kasvu (160-175 cm) sõitjatele.
- 26-tollised rattad: Sobivad pikematele inimestele, kuid tõstavad raskuskeskme kõrgemale, mis võib vähendada stabiilsust järskudes kurvides.
3. Laius ja hoiustamine
Kolmerattaline on oluliselt laiem kui tavaratas. Enne ostu mõõtke kindlasti ära oma kuuri, garaaži või korteri uksed. Tavaline kolmerattaline ei pruugi mahtuda läbi kitsa keldriukse. Kui ruum on probleemiks, tasub kaaluda kokkupandavat mudelit, kuigi need on sageli kallimad ja raskemad.
4. Käiguvahetus ja pidurid
Lihtsamad mudelid on ühekäigulised, kuid Eesti maastikku arvestades on soovitatav valida vähemalt 3- või 7-käiguline ratas. Eelistada võiks rummusiseseid käike, kuna neid saab vahetada ka paigal seistes (näiteks foori taga oodates), samas kui välise käiguvahetaja puhul peab ratas liikuma. Pidurisüsteemidest on turvalisim kombinatsioon, kus on nii käsipidurid kui ka jalgpidur, kuna vanemad inimesed on sageli harjunud pidurdama pedaale tagasi väntades.
Sõidutehnika erinevus kaherattalisest
Paljud inimesed eeldavad ekslikult, et kui nad oskavad sõita tavarattaga, oskavad nad kohe sõita ka kolmerattalisega. Tegelikkuses on sõidutehnika üsna erinev ja vajab harjumist.
Peamine erinevus seisneb pööramises. Kaherattalisega sõites kallutab sõitja end kurvi suunas. Kolmerattalisega sõites ei tohi end kallutada, vaid tuleb hoida keha püstises asendis ja keerata lenksu. Kuna ratas on jäik ega kaldu, tekitavad järsud pöörded suuremal kiirusel tunde, et ratas võib ümber minna. Seetõttu tuleb kurvidesse sisenedes hoogu oluliselt vähendada. Samuti tuleb arvestada, et tagarattad on laiemad kui sõitja ise – tuleb jälgida, et tagarattaga ei riivaks äärekive või poste.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas kolmerattalisega on raskem vändata kui tavalise rattaga?
Jah, pisut raskem. Kolmerattalisel on kolm ratast, mis tekitavad rohkem hõõrdumist, ja ratas ise on raskem. Seetõttu ongi käikude olemasolu või elektrimootori tugi väga oluline, eriti kui plaanite sõita mägisemas piirkonnas või pikemaid vahemaid.
Kas ma vajan kolmerattalise juhtimiseks juhiluba?
Ei, tavaline kolmerattaline jalgratas (sh nõuetele vastav elektrijalgratas võimsusega kuni 250W ja kiirusega kuni 25 km/h) on liikluseeskirja mõttes jalgratas. Juhiluba ega kindlustust selleks vaja ei ole, kuid kehtivad kõik jalgratturile mõeldud liiklusreeglid.
Kas kolmerattaline mahub tavalisse sõiduautosse?
Üldjuhul mitte, kui tegemist ei ole just suure kaubiku või järelhaagisega. Isegi kokkupandavad mudelid on sageli liiga suured, et mahtuda sedaani pagasiruumi. Transpordiks on vaja spetsiaalset kolmerattalise rattahoidjat või suuremat sõidukit.
Kui turvaline on kolmerattaline kukkumise suhtes?
Paigal seistes ja aeglasel sõidul on see äärmiselt turvaline ja ümberminek on peaaegu võimatu. Oht tekib vaid suurel kiirusel järsku kurvi sisenedes. Kui sõidukiirust kurvides piirata, on tegemist väga ohutu sõiduvahendiga.
Ratta hoiustamine ja regulaarne hooldus
Kolmerattalise jalgratta soetamisel on üks sageli tähelepanuta jäetud aspekt selle pikaajaline hooldus ja hoiustamine. Kuna tegemist on laiema ja raskema sõidukiga, ei saa seda lihtsalt trepikojast üles korterisse tassida. Ideaalne hoiukoht on garaaž või lukustatav kuur, kuhu pääseb ligi ilma astmeteta. Kui ratast tuleb hoida õues, on kvaliteetne ja ilmastikukindel kate hädavajalik, et kaitsta ketti, käiguvahetajaid ja (elektri)komponente rooste eest.
Hoolduse osas on kolmerattaline mõnevõrra nõudlikum kui tavaratas. Erilist tähelepanu vajab tagasild ja diferentsiaal (kui see on olemas), mis võimaldab tagaratastel pöörates eri kiirusega pöörelda. Samuti on oluline regulaarselt kontrollida kodaraid, kuna külgjõud kurvides koormavad rattaid teisiti kui kaherattalisel. Pikk ja lai kett vajab tihedamat õlitamist. Soovitatav on viia ratas vähemalt kord aastas spetsialisti juurde, kes oskab kontrollida ka raami kinnitusi ja pidurite joondust, tagamaks ohutu ja sujuva sõidu aastateks.
