Surm on ilmselt inimkonna ajaloo suurim ja kestvaim mõistatus, mis on sajandeid köitnud nii filosoofe, teolooge kui ka tavalisi inimesi. Kuid viimastel aastakümnetel on see igivana küsimus liikunud religioossest sfäärist teaduslaboritesse ja haiglate intensiivraviosakondadesse. Tänapäeva meditsiinitehnoloogia areng on nihutanud piiri elu ja surma vahel, võimaldades arstidel tuua tagasi patsiente olukordadest, mida varem peeti pöördumatuks. See on avanud ukse täiesti uuele uurimisvaldkonnale, kus teadlased püüavad empiiriliselt mõista, mis juhtub meie teadvusega hetkel, kui süda lakkab löömast ja aju elektriline aktiivsus vaibub. Kas teadvus kustub nagu elektripirn või jätkab see eksisteerimist mingis muus vormis? Järgnevalt sukeldume sügavale teaduslikesse teooriatesse, kliinilistesse uuringutesse ja kvantfüüsika hüpoteesidesse, et leida vastuseid sellele eksistentsiaalsele küsimusele.
Surm kui protsess, mitte sündmus
Üks olulisemaid paradigmavahetusi, mis on teadusringkondades viimastel aastatel toimunud, on arusaam surmast. Varem peeti surma konkreetseks hetkeks – nipsuks, mil elu lakkab olemast. Tänapäeva elustamistehnoloogia eksperdid, eesotsas dr Sam Parniaga, väidavad aga, et surm on protsess. See on bioloogiliste sündmuste jada, mis algab südame seiskumisega, kuid ei lõppe sellega koheselt. Kui süda lakkab pumpamast verd, ei sure keharakud, sealhulgas ajurakud, silmapilkselt. Tegelikult võib kuluda tunde, enne kui rakud on pöördumatult kahjustatud.
Selles “hallis tsoonis” on võimalik sekkuda. Teadlased on täheldanud, et isegi pärast kliinilist surma (kui pulss ja hingamine puuduvad) on teadvus teatud tasandil endiselt aktiivne. See periood, mida nimetatakse ka reversiibelseks ehk pööratavaks surmaks, annab meile ainulaadse akna uurimaks, mida inimene kogeb, kui ta on tehniliselt surnud. Uuringud on näidanud, et ajurakkude surm on palju aeglasem protsess, kui varem arvati, ja see avab teoreetilise võimaluse, et meie “mina” säilib kehas kauem kui meditsiinilised definitsioonid seda praegu tunnistavad.
Surmalähedased kogemused: AWARE uuringu tulemused
Surmalähedased kogemused (inglise keeles Near-Death Experiences ehk NDE) on fenomen, millest on räägitud tuhandeid aastaid, kuid mida teadus on hakanud tõsiselt võtma alles hiljuti. Üks suurimaid ja põhjalikumaid uuringuid sel teemal on AWARE (AWAreness during REsuscitation) uuring, mida juhtisid Southamptoni Ülikooli teadlased. Selle uuringu eesmärk oli tuvastada, kas patsiendid, kelle süda on seiskunud, kogevad tegelikku teadvuse jätkumist või on tegemist aju keemiliste reaktsioonide poolt tekitatud hallutsinatsioonidega.
Uuringu tulemused olid jahmatavad. Märkimisväärne hulk ellujäänuid kirjeldas teadlikku tajumist ajal, mil nende aju peaks meditsiiniliste standardite järgi olema täielikult välja lülitunud. Patsiendid kirjeldasid sündmusi, mis toimusid elustamise ajal – nad nägid arste, kuulsid vestlusi ja tundsid, mis nendega tehti, olles ise “surnud”. Need kirjeldused klappisid hiljem täpselt tegelike sündmustega.
Kõige levinumad elemendid surmalähedastes kogemustes
Kuigi iga inimese kogemus on unikaalne, on teadlased tuvastanud universaalsed mustrid, mis korduvad sõltumata inimese kultuurilisest taustast, religioonist või vanusest. Need elemendid viitavad sellele, et tegemist ei ole juhuslike ajuvigadega, vaid mingi organiseeritud protsessiga. Levinumad tunnusjooned on:
- Kehaväline kogemus: Tunne, et hõljutakse oma füüsilise keha kohal ja vaadatakse toimuvat kõrvalt.
- Rahu ja valu puudumine: Äärmuslik heaolu ja rahu tunne, isegi kui surm saabus vägivaldselt või piinarikkalt.
- Tunneli ja valguse efekt: Liikumine läbi pimeda ruumi või tunneli eredama valguse suunas.
- Kohtumine lahkunutega: Suhtlus surnud sugulaste või vaimolenditega, mis sageli toimub telepaatiliselt.
- Elu ülevaade: Kiire, kuid äärmiselt detailne tagasivaade oma elule, kus inimene tunneb uuesti läbi oma tegude emotsionaalset mõju teistele.
Kvantfüüsika ja teadvuse olemus
Kui meditsiin uurib keha bioloogilisi protsesse, siis füüsikud lähenevad küsimusele energia jäävuse seaduse kaudu. Termodünaamika esimene seadus ütleb, et energiat ei saa luua ega hävitada, see saab vaid muunduda ühest vormist teise. Inimese aju töötab elektriliste impulsside toel. Mis saab sellest energiast ja informatsioonist pärast surma?
Üks intrigeerivamaid teooriaid pärineb tuntud füüsikult Sir Roger Penrose’ilt ja anestesioloogilt Stuart Hameroffilt. Nende teooria, mida nimetatakse “Orchestrated Objective Reduction” (Orch OR), väidab, et teadvus ei ole lihtsalt aju neuronaalse aktiivsuse kõrvalprodukt, vaid see tuleneb kvantprotsessidest, mis toimuvad aju rakkudes asuvates struktuurides nimega mikrotuubulid.
Selle teooria kohaselt on meie teadvus kvantinformatsioon. Kui inimene sureb, lakkavad mikrotuubulid oma kvantolekut hoidmast, kuid informatsioon ise ei hävine. Selle asemel “lekib” see universumisse laiali. Kui patsient elustatakse, naaseb see kvantinformatsioon mikrotuubulitesse ja inimene ütleb, et tal oli surmalähedane kogemus. Kui patsient sureb lõplikult, võib see informatsioon teoreetiliselt eksisteerida edasi väljaspool keha, võib-olla lõpmatuseni. See vaatenurk pakub teaduslikku silda materialismi ja hinge kontseptsiooni vahel.
Biotsentrism: Kas surm on vaid illusioon?
Veelgi radikaalsema vaatenurga pakub USA teadlane Robert Lanza oma biotsentrismi teooriaga. Lanza väidab, et meie arusaam surmast on fundamentaalselt vale, sest meie arusaam reaalsusest on piiratud. Biotsentrism postuleerib, et elu ja teadvus on universumi alustalad, mitte vastupidi. Aeg ja ruum ei ole absoluutsed suurused, vaid meie mõistuse tööriistad, mida me kasutame maailma tajumiseks.
Kui nõustuda sellega, et aeg ja ruum on vaid meie teadvuse konstruktsioonid, siis kaotab surm kui “lõpp” oma tähenduse. Lanza viitab kvantmehaanika paljude maailmade tõlgendusele (multiversumi teooria), mille kohaselt kõik võimalikud sündmused toimuvad samaaegselt erinevates universumites. Selles kontekstis ei saa teadvus kunagi täielikult kustuda; kui keha sureb ühes reaalsuses, jätkab “mina” eksisteerimist teises.
Skeptikute argumendid: Aju keemia trikid
Loomulikult ei nõustu kõik teadlased ideega, et elu jätkub pärast surma. Paljud neuroloogid ja psühholoogid selgitavad surmalähedasi kogemusi puhtalt füsioloogiliste protsessidega, mis toimuvad surevas ajus. Skeptikute peamised argumendid põhinevad aju keemial ja hapnikupuudusel.
Üks levinud selgitus on hüpoksia ehk hapnikunälg. Kui aju jääb hapnikuta, hakkab see tootma hallutsinatsioone. Samuti vabaneb kriitilistes olukordades ajus suur kogus endorfiine ja serotoniini, mis võivad tekitada eufooriat ja rahu tunnet. Tunneli nägemist on seostatud vereringe häiretega silma võrkkestas.
Lisaks on uuritud psühhedeelse aine DMT (dimetüültrüptamiin) rolli. Mõned teadlased usuvad, et käbinääre vabastab surma hetkel suures koguses DMT-d, mis tekitabki müstilisi ja transtsendentaalseid kogemusi. Siiski ei suuda need teooriad täielikult selgitada, miks on need kogemused nii struktureeritud, selged ja elumuutvad, erinevalt tavalistest kaootilistest hallutsinatsioonidest.
Korduma kippuvad küsimused teaduse ja surmajärgse elu kohta
Alljärgnevalt vastame levinumatele küsimustele, mis tekivad inimestel seoses teaduslike uuringutega elust pärast surma.
Kas teadus on tõestanud hinge olemasolu?
Otsest ja vaieldamatut tõestust “hinge” kui eraldiseisva substantsi kohta ei ole. Küll aga on teadusuuringud teadvuse ja kvantfüüsika vallas näidanud, et teadvus võib olla keerukam ja püsivam nähtus, kui varem arvati. Mõiste “hing” on teaduslikus kontekstis sageli asendatud terminiga “teadvus” või “kvantinformatsioon”.
Miks osad inimesed ei mäleta pärast elustamist midagi?
Mitte kõik kliinilisest surmast tagasitoodud inimesed ei raporteeri surmalähedastest kogemustest. Hinnanguliselt kogeb neid 10-20% ellujäänutest. Põhjused võivad olla erinevad: mälukaotus ravimite tõttu, aju kahjustuse ulatus või lihtsalt asjaolu, et mälestus kustub ärkamisel, sarnaselt unenägudega.
Kas loomadel on samasugune teadvus, mis võiks pärast surma säilida?
See on keeruline eetiline ja bioloogiline küsimus. Neuroloogiliselt on paljudel imetajatel sarnased aju struktuurid, mis võimaldavad emotsioone ja eneseteadlikkust. Kuigi otseseid uuringuid loomade surmalähedaste kogemuste kohta on raske teha (kuna nad ei saa meile oma kogemustest rääkida), usuvad paljud biotsentrismi pooldajad, et teadvus on universaalne omadus, mis ei piirdu vaid inimestega.
Kui kaua on võimalik inimest surnust tagasi tuua?
See sõltub temperatuurist ja asjaoludest. Tavatingimustes hakkavad ajukahjustused tekkima mõne minuti jooksul. Kuid äärmuslikes tingimustes, näiteks alajahtumise korral, on inimesi edukalt elustatud ka tundide möödudes ilma püsivate ajukahjustusteta, kuna külm aeglustab metaboolseid protsesse.
Tuleviku tehnoloogiad ja teadvuse säilitamine
Uurides elu võimalikkust pärast surma, ei saa me vaadata mööda tehnoloogia hüppelisest arengust. Kui me ei suuda tõestada loomulikku elu pärast surma, siis kas me suudame luua kunstliku surematuse? Transhumanistid ja futuristid töötavad aktiivselt projektide kallal, mille eesmärk on kaardistada aju neuronaalne võrgustik (konnektoom) ja laadida see digitaalsesse keskkonda.
Selline “digitaalne surematus” tähendaks, et inimese teadvus, mälestused ja isiksus jätkaksid eksisteerimist arvutis või pilveserveris ka pärast bioloogilise keha hävimist. Kuigi see kõlab praegu veel ulmena, tehakse Silicon Valleys suuri investeeringuid just sellistesse uuringutesse. Paralleelselt sellega areneb krüoonika – kehade külmutamine lootuses, et tuleviku meditsiin suudab need elustada ja ravida.
Kokkuvõttes on teadus liikunud punktist, kus surma peeti lõplikuks pimeduseks, punkti, kus seda nähakse pigem üleminekuna või lahendamist vajava tehnilise probleemina. Olgu vastuseks kvantfüüsika saladused või tuleviku superarvutid, on selge, et piir elu ja surma vahel muutub üha hägusemaks ning teadus on alles alustanud selle saladusliku territooriumi kaardistamist.
