Seistes spordipoes jalgrattarehvide riiuli ees või sirvides e-poe lõputut valikut, võib silme eest kirjuks minna isegi kogenud ratturil. Ühel rehvil on kirjas 28 tolli, teisel 700c ja kolmandal hoopis müstiline numbrikombinatsioon nagu 40-622. Segadust tekitab see, et jalgrattamaailm on ajalooliselt kasutanud paralleelselt mitut erinevat mõõdusüsteemi – inglise tollimõõdustikku, prantsuse meetermõõdustikku ja hiljem standardiseeritud ISO süsteemi. Vale rehvi ostmine on mitte ainult raha raiskamine, vaid see võib muuta rehvi paigaldamise võimatuks või ohtlikuks. Selles juhendis harutame lahti numbrite rägastiku ja teeme selgeks, mida need tähised tegelikult tähendavad, et saaksid oma kaherattalisele sõbrale valida just need “jalanõud”, mis sinna ideaalselt sobivad.
Kolm peamist mõõdusüsteemi: millist uskuda?
Et mõista, miks rehvidel on nii palju erinevaid numbreid, tuleb esmalt aru saada, et ajalooliselt on erinevad riigid ja tootjad kasutanud oma standardeid. Tänapäeval kohtad sa tõenäoliselt kolme peamist märgistust, kuid vaid üks neist on absoluutselt täpne.
1. ETRTO ehk ISO 5775 (Kõige täpsem ja olulisem)
See on “kuldne standard”. ETRTO (European Tyre and Rim Technical Organisation) märgistus koosneb kahest numbrist, mis on eraldatud sidekriipsuga, näiteks 37-622. See on ainus süsteem, mis ei valeta ja mida peaksid alati esimesena vaatama.
- Esimene number (nt 37): Tähistab rehvi laiust millimeetrites, kui see on täis pumbatud.
- Teine number (nt 622): Tähistab rehvi sisemist läbimõõtu millimeetrites. See on kõige kriitilisem number, sest see peab täpselt klappima sinu velje (pöia) mõõduga.
Kui sinu vanal rehvil on number 622, siis peab ka uuel rehvil olema kindlasti number 622, vastasel juhul ei püsi see veljel või sa ei saa seda sinna peale.
2. Tollimõõdustik (Segadust tekitav klassika)
Seda süsteemi kasutatakse peamiselt maastikurataste (MTB) ja lasterataste puhul. Tüüpiline märgistus on näiteks 26 x 2.0 või 28 x 1.5. Esimene number tähistab rehvi ligikaudset välisläbimõõtu ja teine number laiust tollides.
Probleem seisneb selles, et tollimõõdustik ei ole täpne. Näiteks 26-tolline rehv võib reaalsuses sobida mitmele erinevale veljemõõdule (559mm, 571mm, 584mm jne). Rusikareegel on: ära usalda ainult tollimõõtu, kontrolli alati ETRTO numbrit.
3. Prantsuse mõõdustik (Maanteerataste pärusmaa)
Seda kohtab peamiselt maanteerataste ja linnarataste puhul. Tüüpiline tähis on 700 x 23c või 700 x 35c. Siin tähistab esimene number (700) rehvi ligikaudset välisläbimõõtu millimeetrites ja teine number (23) laiust. Täht ‘c’ viitab ajaloolisele velje laiuse standardile, kuid tänapäeval on see pigem osa nimest.
Müütide murdmine: 28 tolli vs 29 tolli
Üks levinumaid küsimusi rattapoodides on seotud 29-tolliste maastikuratastega. Paljud ratturid on üllatunud, kui kuulevad, et 29-tolline maastikuratta rehv ja 28-tolline linnaratta rehv istuvad täpselt samale veljele.
Mõlema rehvi sisemine läbimõõt (ETRTO järgi) on 622 mm. Erinevus tuleneb rehvi kõrgusest ja mahust:
- 28 tolli (700c): Tavaliselt kitsam ja madalam profiil, kasutatakse maantee- ja hübriidratastel. Kuna rehv on madalam, on ratta koguläbimõõt veidi väiksem.
- 29 tolli: See on turunduslik termin suuremahuliste maastikurehvide jaoks. Kuna maastikurehv on väga “paks” ja kõrge profiiliga, on ratta koguläbimõõt koos rehviga ligikaudu 29 tolli.
Seega, tehniliselt võid sa panna maastikuratta 29″ veljele peene maanteerehvi (kui velje laius seda lubab), kuid vastupidine (paks maastikurehv kitsale linnaratta raamile) ei pruugi õnnestuda ruumipuuduse tõttu.
Õige laiuse valimine: kui laia rehvi ma võin panna?
Kui sisemine läbimõõt (nt 622, 559 või 584) on paigas, siis järgmine küsimus on laius. Paljud ratturid soovivad vahetada oma rehvid laiema (mugavama ja parema pidamisega) või kitsama (kiirema) vastu. Siin on mõned reeglid, mida järgida:
Raami ja kahvli vaba ruum
See on peamine piiraja. Vaata oma jalgratta esikahvlit ja tagumist raamiharki (eriti keti juurest ja pidurisildade alt). Uus rehv peab sealt vabalt läbi mahtuma, jättes igale poole vähemalt 3-5 mm vaba ruumi. Arvesta, et pori ja ratta kerge viskumine võivad ruumi veelgi vähendada.
Velje siselaius
Ka veljel on oma piirid. Väga kitsale maanteeveljele ei saa panna üliilaia maastikurehvi ja vastupidi. Kui paned liiga laia rehvi kitsale veljele, muutub ratas kurvides ebastabiilseks ja võib veljelt maha tulla. Kui paned liiga kitsa rehvi laiale veljele, on oht velge vigastada ja sõidumugavus on olematu.
Üldine soovituslik vahemik on:
- Maanteerattad: Tavaliselt 23mm kuni 32mm.
- Linnarattad ja hübriidid: 32mm kuni 47mm.
- Maastikurattad: 2.0 tolli (50mm) ja laiemad.
Mustrid ja rehvisegud: mis sobib sinu sõidustiiliga?
Õige mõõt on vaid pool võitu. Rehvi muster määrab, kuidas ratas teel käitub. Vale mustri valik võib muuta sõidu põrgulikult raskeks või ohtlikult libedaks.
Sile rehv (Slick): Mõeldud ainult asfaldile. Selle veeretakistus on minimaalne, mis tähendab suurt kiirust väiksema vaevaga. Miinuseks on olematu pidamine mudas, liivas või märjal murul.
Pool-sile (Semi-slick): Keskelt sile või madala mustriga, servadest nupuline. See on suurepärane valik universaalseks sõiduks – asfaldil veereb hästi, kuid kurvides ja pehmemal pinnasel haaravad servanupud pinnasest kinni.
Jämedamuster (Knobby): Klassikaline maastikurehv. Suured nupud on mõeldud muda, juurikate ja lahtise pinnase jaoks. Asfaldil on need rehvid aeglased, teevad kõva häält ja kuluvad kiiresti.
Samuti tasub tähelepanu pöörata TPI (Threads Per Inch) näitajale. See näitab koekiudude tihedust rehvi karkassis. Kõrgem TPI (nt 60 või 120) tähendab kvaliteetsemat, kergemat ja elastsemat rehvi, mis veereb paremini, kuid võib olla torkeõrnem. Madalam TPI (nt 30) tähendab paksemat, raskemat ja jäigemat rehvi, mis on sageli odavam ja vastupidavam.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
1. Minu vanal rehvil on kirjas 700x35c, aga poes on müügil 700x38c. Kas see sobib?
Suure tõenäosusega sobib. 700x38c on vaid 3 millimeetrit laiem. Kui sinu rattaraami ja kahvli vahel on piisavalt ruumi (kontrolli visuaalselt, kas praeguse rehvi ümber on vaba ruumi), siis on see turvaline valik. Veidi laiem rehv on mugavam ja pehmendab põrutusi paremini.
2. Mida tähendab “Foldable” (volditav) rehv?
Tavalistel odavamatel rehvidel on servas terastross, mis hoiab rehvi kuju – neid ei saa kokku voltida. Volditavatel rehvidel (Foldable) on terastross asendatud kevlarist või muust tugevast materjalist nööriga. See teeb rehvi tunduvalt kergemaks ja seda on võimalik transpordiks kokku pakkida. Volditavad rehvid on üldjuhul kallimad ja kvaliteetsemast kummisegust.
3. Kas ma võin 26-tollisele maastikurattale panna 27.5-tollised jooksud?
Enamasti mitte. Kuigi vahe tundub väike, on 27.5″ (ETRTO 584mm) velje diameeter suurem kui 26″ (ETRTO 559mm). See tähendab, et ratas ei pruugi mahtuda raami sisse või ei ulatu piduriklotsid (kui on V-pidurid) enam velje pidurduspinnani. Ketaspiduritega ratastel on teoreetiline võimalus suurem, kuid see muudab ratta geomeetriat ja tõstab keskjooksu kõrgust.
4. Mis on Tubeless rehv ja kas ma vajan seda?
Tubeless tähendab sisekummita süsteemi. See vajab spetsiaalset velge ja rehvi ning tihendusvedelikku. Eeliseks on see, et saad sõita madalama rõhuga (parem pidamine) ja väikesed torked parandab vedelik ise ära. Harrastajale, kes sõidab peamiselt linnas ja kergematel radadel, on kvaliteetne sisekummiga süsteem sageli murevabam ja lihtsam hooldada.
5. Kuidas ma tean, mis rõhku rehvi sisse pumbata?
Vaata rehvi küljele. Seal on alati kirjas soovituslik vahemik, tavaliselt märgitud ühikutes BAR või PSI. Ära kunagi ületa maksimumi, kuid ära sõida ka liiga tühja rehviga (välja arvatud spetsiifilistes maastikutingimustes), sest see lõhub rehvi küljed ja suurendab “mao-hammustuse” tüüpi purunemise ohtu.
Lihtsad nipid rehvide eluea pikendamiseks
Rehvi õige valik on alles algus. Selleks, et investeering end ära tasuks ja sõit oleks ohutu, on oluline rehvide eest hoolitseda. Kõige lihtsam ja tõhusam asi, mida saad teha, on regulaarne rõhu kontrollimine. Liiga tühi rehv on jalgratturi suurim vaenlane – see kulub ebaühtlaselt, praguneb külgedelt ja veereb raskelt, röövides sinult energiat. Linnaratturil tasub rõhku kontrollida vähemalt kord kahe nädala tagant, maanteeratturil enne iga pikemat sõitu.
Teine oluline nüanss on rehvide visuaalne kontroll. Pärast sõitu klaasikildude või terava kruusaga kaetud teel viska pilk rehvidele peale. Väikesed kivikesed või klaasitükid võivad jääda mustri vahele või kummisegusse kinni. Kui need kohe eemaldada, ei jõua need ajapikku sisekummist läbi “närida”. Samuti jälgi rehvi kulumist – kui mustri keskosa on täiesti siledaks kulunud või kui näed kummi alt paistmas kanga kiude, on viimane aeg seada sammud rattapoodi uue jooksu järele. Õige rehv muudab ratta sõiduomadusi rohkem kui ükski teine komponent – vali targalt ja naudi sõitu!
