Lapse sünd on kahtlemata üks elu suurimaid sündmusi, millega kaasneb hulgaliselt rõõmu, kuid ka vastutust. Üks esimestest ja kõige kaalukamatest otsustest, millega värsked lapsevanemad silmitsi seisavad, on nimevalik. Kui veel kümmekond aastat tagasi domineerisid edetabelite tipus rahvusvahelised ja lühikesed nimed, siis viimasel ajal on märgata põnevat suunamuutust. Üha enam vanemaid pöörab selja massimoele ja otsib midagi, mis oleks sügava tähendusega, kõlaliselt kaunis ning kannaks endas ajaloolist või looduslikku väge. Soov eristuda ja pakkuda oma lapsele unikaalset identiteeti on toonud kaardile tagasi nimed, mis olid vahepeal unustusehõlma vajunud, või on loonud pinnase täiesti uute, arhailise kõlaga nimevormide tekkeks. Selles artiklis vaatleme lähemalt, millised on need haruldased ja erilised poiste nimed, mis Eestis üha sagedamini sünnitunnistustele jõuavad.
Tagasipöördumine juurte juurde: vanaisade pärandi taassünd
Üks selgemaid tendentse tänapäeva nimepanekus on nostalgia. See ei ole lihtsalt igatsus mineviku järele, vaid pigem soov luua side oma esivanemate ja kultuurilooga. Nimed, mis olid populaarsed 20. sajandi alguses või isegi 19. sajandil, mõjuvad tänapäeva lasteaiarühmas värskendavalt ja väärikalt. Need on nimed, mida kandsid meie vanavanaisad, ning neil on tugev, maalähedane ja maskuliinne kõla.
Kui nimed nagu Hugo või Johannes on juba mõnda aega edetabelite tippudes figureerinud, siis nende varjus koguvad populaarsust veelgi haruldasemad vanad eesti nimed. Vanemad otsivad nimevorme, mis ei oleks liiga pehmed, vaid kannaksid endas teatud karustust ja kindlust. Siin on mõned näited nimedest, mis on hakanud tasapisi tuhast tõusma:
- Vidrik – vana ja väärikas nimi, mis on sisuliselt Friedrichi eestipärane mugandus, kuid omandanud täiesti iseseisva elu.
- Päären – nimi, mis kõlab ühtaegu nii põhjamaiselt kui ka väga omaselt. See on haruldane, kuid väga meeldejääv.
- Kustas – Gustavi lühem ja kodusem vorm, mis on viimastel aastatel hakanud uuesti perede südametesse pugema.
- Eke – lühike, konkreetne ja väga vana nimi, mis sobib suurepäraselt tänapäeva kiiresse maailma, olles samas ajatu.
- Taaniel ja Saamuel – kuigi piibnimed on alati olemas olnud, eelistatakse nüüd just nende eestipäraseid, pika täishäälikuga kirjutusviise rahvusvaheliste Danieli või Samueli asemel.
Selle trendi taga on sageli soov hoida elus eesti keele kõla ilu ja vältida nimesid, mille hääldus või kirjapilt võiks tekitada segadust. Vana nime valimine on justkui austusavaldus oma päritolule.
Loodusnimed ja maausuline vägi
Eestlased on end alati pidanud loodusrahvaks ja see peegeldub üha eredamalt ka nimevalikus. Kui varem olid loodusnimed pigem tüdrukute pärusmaa (nt Lille, Õie), siis nüüd on see trend jõuliselt kanda kinnitanud poiste nimede seas. Loodusest inspireeritud poiste nimed ei ole enamasti õrnakesed, vaid pigem jõulised, seotud ilmastiku, puude või tugevate sümbolitega.
Sellised nimed kannavad endas ürgset energiat ja vanemad loodavad sageli alateadlikult, et nimi annab lapsele kaasa sellega seotud omadused – olgu selleks siis tamme tugevus või tormi vääramatu jõud. Populaarsust koguvad järgmised kategooriad:
Ilmastik ja elemendid
Kõige silmapaistvamad uued tulijad on seotud ilmastikunähtustega. Nimi Tormi on juba leidnud oma kindla koha, kuid selle kõrvale on tekkinud veelgi haruldasemaid variante. Näiteks Kõu, mis sümboliseerib äikest ja müristamist, on lühike, kuid äärmiselt suure akustilise jõuga nimi. Samuti on hakatud panema nime Vihur või Rahe, mis on küll väga haruldased, kuid näitavad selget trendi loodusjõudude poole.
Taimeriik ja mets
Metsast inspiratsiooni ammutamine on toonud meieni nimed, mis on otseselt seotud puude või taimedega. Üks ilusamaid näiteid on Tõru. See sümboliseerib potentsiaali – väikesest tõrust kasvab ju võimas tamm. Samuti võib kohata nimesid nagu Pärtel (mis on küll apostli nimi, kuid kõlaliselt seostatud loodusega) või arhailisemaid vorme nagu Leho (seotud lehtedega/lehisega).
Mütoloogia ja muistsed kangelased
Lisaks loodusele vaatavad vanemad inspiratsiooni otsides ka eesti ja soome-ugri mütoloogia ning muistse vabadusvõitluse poole. Need on nimed, mis on “suuremad kui elu”. Need ei ole lihtsalt nimed, vaid tiitlid ja sümbolid. Selliste nimede panek nõuab vanematelt teatud julgust, sest nimi ise on väga tähendusrikas ja pilkupüüdev.
Üks ilmekamaid näiteid on nimi Uku, mis on vana eesti jumala nimi. Kuigi Uku on muutunud üsna populaarseks, leidub mütoloogia varamues veel palju avastamata pärleid. Näiteks:
- Ahti – vetehaldjas või merejumal, tuntud ka soome mütoloogiast.
- Ilmar – seotud Ilmarisega, müütilise sepaga, kes tagus taevalaotuse. See on loova ja tugeva mehe nimi.
- Lembitu või Lembit – muistne vabadusvõitleja ja vanem. See nimi kannab endas juhivõimeid ja väärikust.
- Manivald – nimi, mis kõlab väga aristokraatselt ja iidselt, viidates vaimsele jõule.
Huvitav on märkida, et mütoloogiliste nimede puhul on vanemad väga teadlikud nime taustast. Enne nime panekut uuritakse sageli nime kandnud tegelase saatust ja iseloomuomadusi, et veenduda selle sobivuses oma lapsele.
Uued tuletised ja unikaalsed kombineeringud
Eesti nimepaneku traditsioon on alati olnud üsna liberaalne, võimaldades luua uusi nimesid või mugandada võõrapäraseid nimesid eestipäraseks. See on ala, kus lapsevanemate loovus lööb kõige rohkem õitsele. Eesmärgiks on sageli leida nimi, mida ei oleks ühelgi teisel lapsel lasteaias ega koolis.
Üks viis unikaalsuse saavutamiseks on lühikeste, kahetäheliste või kolmetäheliste nimede loomine või kasutamine, mis kõlavad moodsalt, kuid pole laialt levinud. Nimed nagu Jo, Ruudi (mis on küll Rudolfi tuletis, kuid kasutusel iseseisvana) või Mikk (traditsiooniline, kuid oma lihtsuses alati eriline) on head näited.
Samuti on märgata tendentsi, kus võõrapärased nimed kirjutatakse foneetiliselt ehk häälduspäraselt. Kui varem pandi nimeks Charles, siis nüüd võidakse eelistada vormi Karl või veelgi haruldasemalt Kaarel, kuid uue nurga alt. Haruldasemad on aga nimed nagu Trevor, Ron või Glen, mis on küll rahvusvahelised, kuid eestipärases kontekstis ja häälduses mõjuvad uudsena. Siiski, tõeliselt “eriliste” kategooriasse kuuluvad pigem need nimed, millel puudub otsene rahvusvaheline analoog või mis on tugevalt lokaalse kõlaga, näiteks Hõbe (kasutatakse harva ka poistel) või Säde (samuti unisex tendentsiga).
Kuidas nime haruldus last mõjutab?
Haruldase nime valimine on kahe teraga mõõk. Psühholoogid ja sotsioloogid on uurinud nime mõju inimese elukäigule ja enesehinnangule. Ühest küljest annab eriline nimi lapsele tunde, et ta on ainulaadne. See võib tõsta enesekindlust ja aidata tal seltskonnas silma paista. Nimi nagu Vootele või Tõeleid jääb inimestele meelde ning võib tulevikus olla isikubrändi tugevaks osaks.
Teisest küljest võib liiga keeruline või ebatavaline nimi tekitada lapsepõlves probleeme. Lapsed võivad olla nime suhtes kriitilised ja kui nimi on väga raskesti hääldatav või seostub mõne negatiivse tähendusega, võib see kaasa tuua narritimist. Seetõttu soovitavad eksperdid alati nime “testida” – hääldada seda koos perekonnanimega, mõelda võimalikele hüüdnimedele ja sellele, kuidas nimi kõlab täiskasvanud mehe puhul, mitte ainult armsa beebi puhul.
Oluline on leida tasakaal erilisuse ja kasutatavuse vahel. Nimi peaks olema lapsele kingitus, mitte koorem. Õnneks on Eesti ühiskond muutunud nimede suhtes väga tolerantseks ja avatuks, mis tähendab, et ka kõige eriskummalisemad valikud võetakse enamasti positiivselt vastu.
Korduma kippuvad küsimused
Nimevaliku protsessis tekib vanematel sageli sarnaseid küsimusi, eriti kui kaalutakse haruldast nime. Siin on vastused levinumatele küsimustele seoses nimepanekuga Eestis.
Kas ma võin oma lapsele ise nime välja mõelda?
Jah, Eestis on lubatud lapsele nime ise välja mõelda, kuid see peab vastama nimeseaduse nõuetele. Nimi ei tohi sisaldada numbreid ega mittetähelisi sümboleid (v.a sidekriips), see peab olema kooskõlas heade kommetega ja vastama eesti õigekirjatavadele. Kui nimi on väga ebatavaline või sisaldab võõrtähti, mis ei ole eesti keeles tavapärased, võib perekonnaseisuamet küsida nimekomisjoni arvamust.
Kust ma saan kontrollida, kui haruldane on valitud nimi?
Kõige usaldusväärsem allikas on Statistikaameti nimede andmebaas. Seal saab sisestada soovitud nime ja näha, kui palju inimesi Eestis seda nime kannab ning millises vanuserühmas see on kõige populaarsem. Kui nime kannab vähem kui 5 inimest, siis statistika seda täpset numbrit isikuandmete kaitse tõttu alati ei kuva, mis kinnitab nime haruldust.
Kas vanad nimed on tänapäeval lapsele sobivad?
Absoluutselt. Vanad nimed on praegu väga moes ja neid peetakse stiilseks. Nimed, mis tundusid 90ndatel “vanainimese nimedena”, on nüüd uuesti lasteaedades. Oluline on vaid see, et nimi meeldiks vanematele endile ja sobiks lapse perekonnanimega.
Mitu nime võib lapsele panna?
Eestis võib lapsele anda kuni kolm lahku kirjutatud eesnime või kaks sidekriipsuga seotud eesnime. Haruldaste nimede puhul kasutatakse sageli kahte nime, et tasakaalustada unikaalsust mõne traditsioonilisema nimega (nt Tormi Aleksander).
Nimevalik kui vastutus ja võimalus
Lõppkokkuvõttes on nime valimine sügavalt isiklik otsus, mida ei saa teha kiirustades. Haruldased ja erilised poiste nimed, mida Eestis üha rohkem pannakse, peegeldavad meie ühiskonna väärtuste muutumist. Me hindame üha enam oma kultuuripärandit, looduslähedust ja individuaalsust. Olgu valikuks siis iidne Meeme, loodusjõuline Kõu või väärikas Evald – iga selline nimi rikastab meie keeleruumi ja kannab edasi killukest eesti identiteedist.
Lapsele nime andes loovad vanemad talle esimese loo tema elus. See on lugu, mida laps kannab endaga kaasas iga päev. Seega tasub võtta aega, süveneda nimede tähendustesse ja kuulata oma sisetunnet. Võib-olla on just see “unustatud ja eriline” nimi see, mis annab teie lapsele tiivad ja tugevad juured samaaegselt.
