Franz Kafka nimi toob paljudele lugejatele koheselt silme ette kujutluspildid hämaratest koridoridest, lõputust bürokraatiast ja seletamatust ärevustundest. Ometi on see Praha juudi päritolu kirjanik, kes kirjutas saksa keeles, palju enamat kui vaid süngete düstoopiate autor. Tema looming on sügavalt inimlik, täis peent musta huumorit ja prohvetlikku nägemust modernse inimese üksindusest. Kafka teosed ei paku lihtsaid vastuseid, vaid asetavad lugeja olukorda, kus loogika ja absurd põimuvad viisil, mis on ühtaegu nii unenäoline kui ka hirmuäratavalt realistlik. Kirjandushuvilise jaoks ei ole Kafka lugemine lihtsalt meelelahutus, vaid intellektuaalne rännak, mis sunnib ümber hindama meie suhet võimu, ühiskonna ja iseendaga.
Kafka maailm: Mida tähendab olla “kafkaeskne”?
Enne konkreetsete teoste juurde asumist on oluline mõista konteksti, milles Kafka kirjutas, ja terminit, mis on tema loomingust välja kasvanud – kafkaeskne. See sõna on jõudnud peaaegu igasse maailma keelde, tähistades olukordi, mis on painajalikult keerulised, loogikavastased ja kus üksikisik tunneb end jõuetu mutrina suures, hoomamatus masinavärgis.
Kafka tegelased leiavad end sageli olukordadest, kus nad on süüdi milleski, mida nad ei tea, või püüdlevad eesmärgi poole, mis pidevalt kaugeneb. See eksistentsiaalne äng ei ole aga esitatud melodramaatiliselt, vaid läbi jaheda, juriidiliselt täpse ja detailirohke kirjastiili. Just see kontrast sündmuste absurdsuse ja keelekasutuse kainuse vahel teebki tema teosed nii mõjuvaks.
“Protsess”: Süüdimõistmine ilma kuriteota
Kui peaks valima ühe romaani, mis defineerib Kafka pärandi, on selleks kahtlemata “Protsess” (Der Process). See on teos, mida on analüüsinud filosoofid, sotsioloogid ja kirjandusteadlased üle terve maailma. Lugu algab kirjandusajaloo ühe kuulsama lausega: “Keegi pidi olema Josef K. peale kaevanud, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, vangistati ta ühel hommikul.”
Romaan jälgib pangaametnik Josef K. teekonda läbi sürreaalse kohtusüsteemi. Mida sügavamale ta sellesse labürinti siseneb, seda selgemaks saab, et kohus ei ole mitte niivõrd juriidiline institutsioon, vaid kõikehõlmav jõud, mis kontrollib ühiskonda. Raamatu kesksed teemad on:
- Bürokraatia terror: Seadused on tundmatud ja ligipääsmatud, kuid nende rikkumine toob kaasa karistuse.
- Süütunne: Josef K. hakkab ajapikku käituma süüdlasena, kuigi talle ei esitata kunagi konkreetset süüdistust. See viitab ideele, et inimeseks olemine ise kannab endas teatavat eksistentsiaalset süüd.
- Võõrandumine: Peategelane on üksi oma võitluses süsteemiga; isegi tema liitlased osutuvad kasutuks või reetlikuks.
Raamatu üks tipphetki on mõistujutt “Seaduse ees”, mida jutustab vanglakaplan. See lühike lugu mehest, kes ootab aastaid luba seadusesse sisenemiseks, võtab kokku kogu romaani olemuse ja on kirjanduslik pärl omaette.
“Metamorfoos”: Inimlikkuse kadumine
Kuigi Kafka romaanid on suurejoonelised, peavad paljud kriitikud tema lühijutte veelgi meisterlikumaks. “Metamorfoos” (Die Verwandlung) on vaieldamatult tema tuntuim teos ja ideaalne sisenemispunkt uuele lugejale. Lugu räägib rändkaupmees Gregor Samsast, kes ärkab ühel hommikul ja avastab, et on muutunud “tohutuks putukaks”.
Huvitav on märkida, et Kafka ei kirjelda kunagi täpselt, milliseks putukaks Gregor muutus, ja keelas esmatrüki kaanekujundajal putukat isegi joonistada. Teda huvitas psühholoogiline, mitte bioloogiline muutus. “Metamorfoos” käsitleb halastamatult ausalt perekondlikke suhteid ja majanduslikku sõltuvust. Gregori muutumine paljastab, et tema väärtus perekonnale seisnes vaid tema võimes raha teenida. Kui ta muutub “kasutuks”, muutub ta koormaks ja lõpuks vaenlaseks.
“Loss”: Teekond, mis ei vii kuhugi
Kafka viimane, lõpetamata jäänud romaan “Loss” (Das Schloss) on ehk tema kõige frustreerivam ja samas kõige atmosfäärilisem teos. Peategelane, keda nimetatakse vaid K-ks, saabub lumisesse külla, et asuda tööle maamõõtjana. Küla kohal kõrgub salapärane Loss, kus resideeruvad ametnikud ja krahv Westwest, kes kontrollivad külaelu.
Kogu romaani vältel püüab K. saada ühendust Lossiga või saada kinnitust oma staatusele, kuid iga samm viib teda eesmärgist kaugemale. “Loss” on suurepärane näide Kafka oskusest luua suletud maailmu. Siin on esiplaanil:
- Hierarhia absurdsus: Külaelanikud austavad Lossi ametnikke jumala staatuses, kuigi ametnikud on sageli väiklased, himurad ja ebakompetentsed.
- Kommunikatsioonihäired: Telefonid ei tööta või ühendavad valesti, kirjad lähevad kaduma, sõnumitoojad on ebausaldusväärsed. See peegeldab modernse inimese suutmatust leida tõelist kontakti.
- Külmus ja isolatsioon: Looduslik foon – igavene talv ja sügav lumi – võimendab tegelase üksildust.
“Ameerika”: Kafka visioon uuest maailmast
Vähem tuntud, kuid äärmiselt huvitav on Kafka esimene romaanikatsetus “Ameerika” (mida ta ise nimetas “Kadunud meheks”). Erinevalt “Protsessist” ja “Lossist” on siin tunda rohkem seikluslikkust ja isegi teatud kergust, kuigi sündmused on endiselt trööstitud. Teos räägib noorest Karl Rossmannist, kelle vanemad saadavad Ameerikasse karistuseks teenijatüdruku rasestamise eest.
Kafka ise ei käinud kunagi Ameerikas ja tema kujutluspilt sellest riigist on segu müütidest, reisikirjadest ja tema enda fantaasiast. Tulemuseks on veider, peaaegu chaplinlik maailm, kus pilvelõhkujad on lõputud, liiklus on kõrvulukustav ja sotsiaalne langus on vaid ühe vale sammu kaugusel. See raamat näitab Kafkat üllatavalt sotsiaalkriitilise ja empaatilisena vaeste ning tõrjutute suhtes.
Lühijutud, mis raputavad
Lisaks romaanidele ja “Metamorfoosile” on Kafka kirjutanud hulga lühilugusid, mis on tihedad ja mõtlemapanevad. Kirjandushuviline ei tohiks mööda vaadata järgmistest paladest:
- “Karistuskoloonias”: Jube ja detailne kirjeldus hukkamismasinast, mis kirjutab süüdimõistetu kehale tema süüteo. Lugu uurib fanatismi, traditsioonide pimejärgimist ja piinamise esteetikat.
- “Näljakunstnik”: Lugu professionaalsest paastujast, kelle kunst – nälgimine – kaotab publiku huvi. See on kurb allegooria kunstniku saatusest ja vaimsest eraldatusest materiaalses maailmas.
- “Uru ehitamine”: Hiline lühijutt, mis kirjeldab tundmatut olendit, kes ehitab obsessiivselt täiuslikku urgu, et end vaenlaste eest kaitsta, elades samal ajal pidevas hirmus, et tema kindlus pole piisavalt turvaline. See on paranoia meisterklass.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas Kafka lõpetas oma romaanid?
Ei, suurem osa Kafka romaanidest jäi lõpetamata. Nii “Protsess”, “Loss” kui ka “Ameerika” katkevad või on lünklikud. Kafka palus oma sõbral MaxBrodil käsikirjad pärast tema surma põletada, kuid Brod eiras seda soovi ja toimetas need trükki. Tänu sellele “reetmisele” on meil täna võimalik Kafkat lugeda.
Millisest raamatust peaks alustama?
Kõige parem on alustada lühiromaanist “Metamorfoos”. See on piisavalt lühike, et haarata ühe õhtuga, kuid sisaldab kõiki Kafka loomingu peamisi elemente. Järgmisena sobib hästi “Protsess”.
Miks on Kafka teosed nii sünged?
Kafka kannatas kogu elu ebakindluse, keeruliste peresuhete (eriti domineeriva isa tõttu) ja tervisehädade (tuberkuloos) käes. Kirjutamine oli tema viis nende deemonitega võidelda. Siiski leidub tema teostes ka palju varjatud huumorit – see on küll must ja absurdne, kuid tähelepanelik lugeja leiab kohti, mis panevad kibedalt muigama.
Mis on Kafka seos Prahaga?
Kuigi Kafka ei maini oma teostes peaaegu kunagi Praha nime, on linna atmosfäär – selle kitsad tänavad, sillad ja ajalooline taak – tema loomingus tuntav. Praha oli tollal kultuuride ja keelte (saksa, tšehhi, juudi) ristumispaik, mis tekitas identiteedikriise, mida Kafka oma teostes peegeldab.
Kafka kirjad ja päevikud: Aken autori hinge
Tõeline kirjandushuviline, kes on Kafka ilukirjanduslikud teosed läbi töötanud, leiab hindamatut lisaväärtust tema isiklikest kirjadest ja päevikutest. Need tekstid ei ole pelgalt biograafiline lisamaterjal, vaid kirjanduslikud teosed omaette, pakkudes intiimset vaadet geeniuse mõttemaailma.
Kõige kuulsam neist on kahtlemata “Kiri isale” (Brief an den Vater). See on pikk, kunagi adressaadini mittejõudnud pihtimus, milles Kafka analüüsib oma hirmu ja aukartust oma autoritaarse isa Hermanni ees. See tekst on võti mõistmaks paljusid tema loomingu motiive, eriti võimukujusid ja süütunnet. “Kiri isale” on valus, analüütiline ja sügavalt liigutav dokument lapse ja vanema vahelisest konfliktist.
Samuti väärivad tähelepanu tema kirjad naistele – Felice Bauerile ja Milena Jesenskále. “Kirjad Milenale” on eriti kirglikud ja paljastavad Kafka haavatavuse armastajana. Päevikutes aga näeme kirjaniku igapäevast võitlust oma loomevõime, tervise ja “deemonitega”. Need isiklikud dokumendid muudavad müütilise ja kauge Kafka elavaks, hingavaks ja kannatavaks inimeseks, kelle iga lause oli võitlus vaikuse vastu. Nende lugemine annab “Protsessile” ja “Lossile” täiesti uue, inimliku mõõtme, mida ilma taustateadmisteta on raske tabada.
