Kui enamik inimesi mõtleb Eesti linnadele, tulevad esimesena pähe Tallinna keskaegsed tornid, Tartu ülikooli vaimsus või Pärnu suvine rannamelu. Ometi peidab Eesti kaart endas midagi hoopis erilisemat ja vaiksemat – paiku, kus aeg tundub liikuvat omas rütmis ning kus naaber tunneb naabrit nimepidi. Üks selline koht asub Lõuna-Eestis, otse Läti piiri ääres. See on Mõisaküla – ametlikult Eesti kõige väiksema elanike arvuga linn, mis hoolimata oma tagasihoidlikust suurusest kannab endas rikkalikku ajalugu ja täiesti unikaalset atmosfääri. Siin ei ole suuri kaubanduskeskusi ega ummikuid, kuid on midagi, mida mujalt on raske leida: ehedat 20. sajandi alguse aedlinna hõngu ja raudteehiilguse mälestusi.
Raudteelinn, mis kerkis otse soole
Mõisaküla ajalugu on lahutamatult seotud raudteega. Veel 19. sajandi lõpus laius praeguse linna kohal soine ja metsane ala, mida tunti Abja mõisa tagamaadena. Pööre toimus 1890. aastatel, kui hakati rajama kitsarööpmelist raudteed Pärnu ja Valga vahele. Just siia, soisele pinnasele, otsustati luua raudteesõlm, millest sai hiljem värav nii Lätti kui ka Viljandisse.
Linna, või toona veel asula, kasv oli plahvatuslik. Raudtee tõi kaasa tööstuse ja inimesed. Juba 20. sajandi alguseks oli Mõisakülast saanud oluline transpordikeskus, kus asusid suured raudteetehased. Siin remonditi vedureid ja vaguneid ning tippajal andis raudtee tööd sadadele inimestele. See oli kuldaeg, mil Mõisaküla polnud mitte unine ääremaa, vaid tuiksoon, mis ühendas Eestit muu maailmaga. Linnaõigused sai Mõisaküla 1938. aastal, olles selleks ajaks välja kujunenud korraliku infrastruktuuriga asulaks.
Kahjuks saabusid 1990. aastad ja koos nendega suured muutused. Raudteeliiklus suleti järk-järgult, rööpad võeti üles ning linn kaotas oma peamise tuiksoone. Tänaseks meenutavad kunagist hiilgust vaid vanad raudteehooned, muuseumieksponaadid ja tänavavõrk, mis on planeeritud just raudteed silmas pidades.
Ainulaadne arhitektuur ja aedlinna miljöö
Jalutuskäik Mõisakülas erineb märgatavalt teistest Eesti väikelinnadest. Siin puudub klassikaline keskaegne vanalinn või nõukogudeaegne paneelmajade rajoon. Selle asemel tervitab külastajat avar ja roheline aedlinn. Tänavad on sirged ja laiad, palistatud pärnade ja teiste lehtpuudega, mis suvel loovad rohelise tunneli.
Linna arhitektuuriline pärl on puitarhitektuur. Enamik elumaju on ehitatud 20. sajandi esimesel poolel ja esindavad toona populaarset töölisalevite stiili. Need on kahekorruselised, sageli verandadega puitmajad, mis pakuvad silmailu oma detailidega. Kuigi paljud hooned vajavad renoveerimist, on õhus tunda nostalgiat ja väärikust. See on ideaalne paik fotograafiahuvilistele, kes otsivad “kadunud aja” motiive.
Mida Mõisakülas kindlasti vaadata?
Hoolimata väiksusest on Mõisakülas mitmeid objekte, mis väärivad pikemat peatust:
- Mõisaküla Muuseum: See on kohustuslik peatuspaik. Muuseum asub kunagises raudteelaste elamus ja annab põhjaliku ülevaate linna ajaloost. Erilist tähelepanu on pööratud loomulikult raudteele – siin saab näha vanu pileteid, tööriistu, fotosid ja isegi vagunit, mis seisab muuseumi õuel mälestusmärgina.
- Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik: See luterlik kirik on arhitektuuriliselt haruldane. Algselt puidust pühakoda põles maha, kuid taastati ja on nüüd huvitav näide moodsast sakraalarhitektuurist, mis on sulandatud ajaloolisse konteksti. Kiriku interjöör on minimalistlik ja valgusküllane.
- Õigeusu kirik: Püha Vaimu kirik on teine oluline pühakoda linnas, mis esindab traditsioonilisemat puitarhitektuuri ja on oluline osa kohaliku kogukonna vaimsest elust.
- Vana depoo varemed ja veetorn: Need industriaalajastu mälestusmärgid seisavad kui monumendid möödunud aegadele, pakkudes dramaatilist vaatepilti.
Eluolu tänapäeval: vaikus kui ressurss
Tänapäeva Mõisaküla elanike arv kõigub 700 ja 800 inimese vahel. See teeb temast väiksema linna kui nii mõnigi Eesti küla või alevik (näiteks Jüri või Peetri on elanike arvult kordades suuremad, kuigi pole linnad). Mõisaküla staatus linnana on ajalooline pärand, mida kohalikud uhkusega kannavad, ehkki haldusreformi käigus liideti linn Mulgi vallaga.
Kes siin elavad? Rahvastik on küllaltki eakas, kuid viimastel aastatel on märgata huvitavat trendi. Odavad kinnisvarahinnad ja turvaline keskkond on hakanud meelitama noori peresid ja loomeinimesi, kes otsivad pelgupaika linnakära eest. Kaugtöö võimalused on teinud elamise ääremaal võimalikuks neile, kes varem pidid töö tõttu elama Tallinnas või Tartus.
Mõisakülas on olemas kõik eluks esmavajalik: kool (mis küll on õpilaste vähesuse tõttu pidevas muutumises), lasteaed, kauplus ja apteek. Kogukonnatunne on tugev – siin märgatakse, kui naabril on mure, ja ühisüritused toovad kokku suure osa linnaelanikest. Siiski on suurimaks väljakutseks kohapealsete töökohtade nappus, mis sunnib paljusid käima tööl Viljandis või Pärnus.
Loodus ja ümbruskond
Mõisaküla asub looduskaunis kohas Mulgimaa serval. Linna ümbritsevad metsad on seene- ja marjarikkad ning pakuvad suurepäraseid võimalusi matkamiseks. Kuna linn asub otse Läti piiri ääres (piiripunkt asub linnaservas), on lihtne teha põige naaberriiki. Lähim Läti asula Ipiku (Ipiķi) on vaid kiviviske kaugusel.
Loodusesõpradele pakub huvi ka asjaolu, et endised raudteetammid on kohati muutunud looduslikeks matkaradadeks. Rohelise Raudtee (Green Railways) projekt on püüdnud neid vanu trasse elustada jalgratta- ja matkateedena, ühendades Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis võivad tekkida seoses Eesti väikseima linna külastamisega.
Kas Mõisaküla on tõesti Eesti väikseim linn?
Jah, rahvaarvu poolest on Mõisaküla stabiilselt Eesti väikseim linn. Tihti võistleb selle tiitli pärast Kallaste linnaga Peipsi ääres, kuid viimastel aastatel on Mõisaküla elanike arv olnud väiksem. Pindalalt on Mõisaküla samuti väga väike, kuid mitte tingimata kõige väiksem.
Kas Mõisakülla saab sõita rongiga?
Ei, kahjuks enam mitte. Reisirongiliiklus katkes 1990. aastate keskel ja raudteerööpad on üles võetud. Tänapäeval pääseb Mõisakülla kõige mugavamalt auto või bussiga. Bussiliiklus toimib peamiselt Viljandi, Pärnu ja Abja-Paluoja suunal.
Miks tasub Mõisaküla külastada, kui seal pole suuri vaatamisväärsusi?
Mõisaküla võlu peitubki tema eheduses ja rahus. See on “aeglase turismi” sihtkoht. Siia tullakse nautima vaikust, uurima raudteeajalugu, vaatama puitarhitektuuri ja tunnetama ääremaa erilist atmosfääri, mida suurlinnades ei kohta.
Kas linnas on majutus- ja toitlustuskohti?
Kuna tegemist on väga väikese kohaga, on valik piiratud. Linnas endas ei pruugi olla suuri hotelle ega restorane. Lähimad suuremad majutus- ja toitlustusasutused asuvad Abja-Paluojas või Karksi-Nuias. Siiski tasub enne reisi kontrollida Airbnb või kohalike kodumajutuste pakkumisi, mis võivad hooajaliselt muutuda.
Miks võtta ette retk Mulgimaa lääneserva?
Mõisaküla ei püüa olla midagi, mis ta ei ole. Ta ei luba säravaid neoontulesid ega ööklubisid. Selle asemel pakub ta ausat vaadet ühe Eesti väikelinna saatusele, mis on üle elanud nii hiilgeajad kui ka sügavad madalseisud, kuid püsib siiski sitkelt kaardil. See on paik neile, kes hindavad ajalugu, mida saab katsuda – olgu selleks vana liiprijupp muuseumiõuel või sammaldunud kivimüür.
Külastades Mõisaküla, toetate te tegelikult kogu ääremaa elujõudu. Iga muuseumipilet, iga kohalikust poest ostetud jäätis või lihtsalt tänaval vahetatud viisakusavaldus annab kohalikele märku, et nende kodulinn on väärtuslik ja huvitav. See on reis, mis paneb mõtlema aja kulgemise üle ning näitab, kuidas üks soole rajatud unistus raudteest kujundas sadade inimeste elusid ja teeb seda omal moel tänaseni.
