Eesti keel on maailmas tuntud oma meloodilisuse, keeruka grammatika ja erakordse sõnaloomevõime poolest. Kui paluda suvalisel eestlasel nimetada meie keele pikim sõna, tuleb vastus enamasti unepealt ja ilma pikema mõtlemiseta. See on justkui rahvuslik uhkus, mida õpetatakse lastele juba varakult ja mida meeldib välismaalastele demonstratiivselt esitleda. Kuid keeleteaduslikus ja praktilises vaates on olukord palju nüansirikkam, kui esmapilgul paistab. Kas see üks ja ainus kuulus sõna on tõesti absoluutne rekord, või on meie keele struktuuris peidus veelgi pikemaid ja keerukamaid konstruktsioone? Selles artiklis sukeldume sügavale eesti keele morfoloogiasse, et selgitada välja tõde pikkade sõnade kohta, uurides nii folkloorseid legende kui ka grammatiliselt korrektseid hiiglasi.
Klassikaline tšempion: Kuulilennuteetunneliluuk
Alustame sellest, mida kõik teavad. Aastakümneid on eesti keele pikima sõna tiitlit kandnud kuulilennuteetunneliluuk. See 24-täheline sõna on muutunud kultuslikuks mitmel põhjusel.
Esiteks on sellel väga spetsiifiline ja visuaalselt hoomatav tähendus: see tähistab luuki, mis katab tunnelit, mida mööda liigub kuuli lennutee. Kuigi praktilises elus – näiteks sõjanduses või ehituses – sellist objekti tõenäoliselt ei eksisteeri või kannaks see hoopis teistsugust tehnilist nimetust, on sõna keeleliselt täiesti korrektne.
Teiseks, ja see on ilmselt sõna kuulsuse peamine põhjus, on tegemist palindroomiga. See tähendab, et sõna on loetav täpselt samamoodi nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule. 24-täheline palindroom on maailma mastaabis haruldane nähtus ja see asetab eesti keele sõnamängude maailmakaardil väga kõrgele kohale. See sõna on suurepärane näide sellest, kuidas keel võimaldab luua sümmeetriat ja ilu isegi tehnilistes terminites.
Troonikukutaja: Uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll
Kuigi “kuulilennuteetunneliluuk” on kõige tuntum, ei ole see tehniliselt kõige pikem sõna, mida eesti keeles on võimalik moodustada ja mis omab ka sisulist mõtet. Üks tõsisemaid pretendente troonile on 31-täheline hiiglane: uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll.
Analüüsime seda sõna osade kaupa:
- Uusaasta – määrab aja perioodi.
- Öö – täpsustab aega.
- Vastuvõtt – tähistab sündmust või tegevust.
- Hommik – viitab sündmuse järgsele ajale.
- Idüll – kirjeldab emotsionaalset seisundit või olustikku.
Kokku saame sõna, mis kirjeldab väga spetsiifilist ja paljudele tuttavat tunnet: seda vaikset, võib-olla veidi väsinud, kuid õndsat olemist hommikul pärast suurt aastavahetuse pidustust. Erinevalt palindroomist ei ole see sõna tagurpidi loetav, kuid pikkuse poolest ületab see oma kuulsamat konkurenti seitsme tähe võrra. See on suurepärane näide liitsõnade moodustamise jõust, mis on meie keele üks tugevamaid külgi.
Liitsõnade lõputu potentsiaal
Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonda ja on oma olemuselt aglutineeriv keel, mis armastab liitsõnu. See tähendab, et me võime teoreetiliselt liita kokku lõputu hulga nimisõnu, et moodustada uusi tähendusi. Erinevalt inglise keelest, kus sõnad kirjutatakse sageli lahku (nt “bus driver”), kirjutame meie need kokku (“bussijuht”).
See grammatiline eripära tähendab, et “ametlikku” pikimat sõna on peaaegu võimatu defineerida, sest igaüks võib hetkega luua uue rekordi. Kujutlege näiteks olukorda sünnipäeval. Meil on:
- Sünnipäev
- Sünnipäevanädal
- Sünnipäevanädalalõpp
- Sünnipäevanädalalõpupidu
- Sünnipäevanädalalõpupeopärastlõuna
- Sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus
Viimane näide on 42 tähte pikk ja täiesti arusaadav igale eestlasele. See tähistab väsimust, mis tekib pärastlõunal pärast nädalavahetusel toimunud sünnipäevapidu. Kas see sõna on sõnaraamatus? Kindlasti mitte. Kas see on eesti keele sõna? Absoluutselt. See dünaamika muudabki pikima sõna otsimise pigem spordiks või intellektuaalseks mänguks kui fikseeritud teaduseks.
Sõnaraamatud versus tegelik keelekasutus
Kui räägime ametlikest allikatest, nagu “Eesti keele seletav sõnaraamat” või “Õigekeelsussõnaraamat” (ÕS), siis sealne pilt on konservatiivsem. Sõnaraamatutesse jõuavad sõnad, mis on laialdases kasutuses ja millel on püsiv tähendus. Ad hoc ehk hetkega loodud liitsõnad sinna tavaliselt ei pääse.
Ametlikes sõnastikes leiduvatest sõnadest on üks pikemaid ja reaalselt kasutatavaid termineid mitteusaldusühingusisesuline (26 tähte) või meditsiinilised terminid nagu uimastisõltuvusrehabilitatsioonikeskus. Samuti pakub teaduskeel pikki termineid. Näiteks keemias ja bioloogias kasutatav desoksüribonukleiinhape (DNA pikk nimetus) on 22 tähte pikk, kuid kuna tegemist on rahvusvahelise laensõnaga, ei peeta seda tihti “päris” eesti rekordiks.
Eesti Keele Instituudi keelekorraldajad on korduvalt rõhutanud, et sõna pikkusel ei ole ülempiiri. Kuni sõna on hääldatav ja kuulajale arusaadav, on see aktsepteeritav. Siiski tekib praktiline piir loetavuses – kui sõna läheb liiga pikaks, kaotab inimmõistus järje ja sõnumi sisu hägustub.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele seoses eesti keele pikkade sõnadega.
Kas “kuulilennuteetunneliluuk” on maailma pikim palindroom?
Ei ole. Kuigi see on väga pikk ja muljetavaldav, leidub maailma keeltes veelgi pikemaid palindroome. Näiteks soome keeles on tuntud saippuakivikauppias (seebikivikaupmees), mis on küll lühem (19 tähte), kuid on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui pikim ühesõnaline palindroom. Eesti keele 24-täheline “kuulilennuteetunneliluuk” on pikem, kuid kuna see on tehissõna ja pole Guinnessi ametlikult kinnitatud samas kategoorias, on see pigem meie rahvuslik rekord.
Milline on pikim eesti keele sõna, mis ei ole liitsõna?
Kui jätta kõrvale liitsõnad ja vaadata vaid lihtsõnu või tuletisi, jäävad sõnad tunduvalt lühemaks. Üks pikemaid mitte-liitsõnu on automatiseerimatus (18 tähte) või paralleelsus (12 tähte, sõltuvalt käändest). Ilma liitmise võimaluseta jääb eesti keele sõnapikkus sarnaseks teiste Euroopa keeltega.
Kas pikki sõnu saab kasutada Scrabble’is (Sõnamängus)?
Tavaliselt mitte. Scrabble’i mängulaud on 15×15 ruutu, mis tähendab, et maksimaalne sõna pikkus saab olla 15 tähte. Seega, isegi kui teil on käes kõik vajalikud tähed, ei mahu sõnad nagu “kuulilennuteetunneliluuk” või “uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll” füüsiliselt lauale. Küll aga on need populaarsed teistes sõnamängudes ja ristsõnades.
Kuidas mõjutavad käänded sõna pikkust?
Eesti keeles on 14 käänet, mis võivad sõna oluliselt pikendada. Näiteks sõna “raudteeülesõidukoht” (19 tähte) saab mitmuse saavas käändes kuju raudteeülesõidukohtadenagi (24 tähte, kui lisada ka liide -gi). Seega on grammatika abil võimalik olemasolevaid pikki sõnu veelgi venitada.
Bürokraatia ja ametikeele pärlid
Huvitaval kombel on üheks suurimaks pikkade sõnade “tootjaks” riiklik bürokraatia ja seadusloome. Ametnikud ja juristid peavad tihti defineerima väga täpseid ameteid, asutusi või protsesse, mis nõuavad mitme mõiste liitmist üheks tervikuks. See on valdkond, kus pikad sõnad ei ole mitte nali, vaid igapäevane reaalsus.
Mõned näited, mida võib kohata dokumentides või ametinimetustes:
- Keskkonnakaitseinspektsioon (25 tähte) – täiesti tavaline riigiasutus.
- Majanduslikult vähekindlustatud perekonnad – kuigi see kirjutatakse tihti lahku, võib omadussõnana tekkida konstruktsioone nagu “majandusministeeriumisisesed”.
- Mitteeluhoonetesisesed – tehniline termin ehitusvaldkonnast.
Need sõnad on küll kohmakad, kuid neil on oma kindel funktsioon: täpsus. Üks pikk liitsõna välistab mitmetimõistmise, mis võiks tekkida mitme lühema sõna kasutamisel. Siiski soovitavad keeletoimetajad liigset lohisevust vältida ja kasutada selguse huvides pigem sõnaühendeid, kui see on võimalik.
Loominguline vabadus ja keeleline eksperimenteerimine
Lõppkokkuvõttes on küsimus “mis on eesti keele pikim sõna” pigem kutse loovusele kui faktiküsimus. Eesti keel on elav organism, mis kasvab ja muutub koos oma kõnelejatega. Igaüks meist omab võimet luua uusi sõnu, mis kirjeldavad meie ümber toimuvat täpsemalt, naljakamalt või poeetilisemalt.
Kirjanikud ja luuletajad on seda vabadust kasutanud sajandeid. Kaasaegses internetisuhtluses näeme samuti uusi moodustisi, kus iroonia või huumori edasiandmiseks kleebitakse kokku terveid lauseid. See näitab, et meie keele struktuur on äärmiselt paindlik ja vastupidav.
Seega, kui keegi küsib teilt järgmisel korral eesti keele pikima sõna kohta, võite alustada klassikalisest luugist, kuid ärge unustage mainimast, et tegelik rekord võib sündida just praegu, siinsamas vestluses, kui vaid fantaasial lennata lasta. Võib-olla on homne rekord pühapäevahommikupannkoogisöömisvõistlusekorralduskomitee? Keele piirid on vaid meie enda peas.
