Eesti keel on maailmas tuntud oma kõla ilu ja grammatilise keerukuse poolest, kuid erilist tähelepanu pälvib see sageli just oma erakordselt pikkade liitsõnade tõttu. Kui olete kunagi proovinud välismaalasele selgitada, kuidas on võimalik ühte sõnasse mahutada terve lausejagu informatsiooni, olete tõenäoliselt kokku puutunud küsimusega: “Milline on siis eesti keele kõige pikim sõna?” Vastus sellele küsimusele ei ole aga nii ühene, kui esmapilgul võiks tunduda. See viib meid rännakule läbi keelelise loogika, rahvaluule ja grammatikareeglite, mis lubavad eesti keele rääkijal moodustada teoreetiliselt lõputu pikkusega sõnamonstrumeid.
Legendaarne tšempion: Kuulilennuteetunneliluuk
Kui küsida keskmiselt eestlaselt kõige pikemat sõna, tuleb enamikulune huulile automaatselt kuulilennuteetunneliluuk. See 24-täheline sõna on saavutanud kultusliku staatuse ja seda õpetatakse sageli juba algkoolis kui keelelist kurioosumit. Sõna teeb eriliseks mitte ainult selle pikkus, vaid asjaolu, et tegemist on palindroomiga – see on loetav ühtemoodi nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule.
Sõna tähendus on küllaltki spetsiifiline, tähistades luuki, mis asub tunnelis, mida mööda liigub kuuli lennutrajektoor. Kuigi igapäevaelus sellist objekti naljalt ei kohta, on see keeleliselt täiesti korrektne. Huvitava faktina võib mainida, et see sõna kogus populaarsust 1970. aastatel tänu ristsõnadele ja mälumängudele, olles suurepärane näide eesti keele struktuuri paindlikkusest.
Kas on olemas veel pikemaid sõnu?
Kuigi “kuulilennuteetunneliluuk” on kõige kuulsam, ei ole see sugugi kõige pikem sõna, mida eesti keeles on võimalik moodustada. Kuna eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, on meil võimalik liita omavahel nimisõnu peaaegu lõputult, luues uusi tähendusvarjundeid. Seda nähtust nimetatakse liitsõnade moodustamiseks ja see ongi põhjus, miks “ametlikku” pikimat sõna on keeruline määratleda – piiriks on vaid rääkija fantaasia ja kuulaja vastuvõtuvõime.
Üks tuntumaid pretendente tiitlile on 42-täheline sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. See sõna kirjeldab väga täpselt ja humoorikalt tunnet, mis valdab inimest pärast pikka sünnipäeva tähistamist nädalavahetusel. Erinevalt abstraktsest tunneliluugist on see sõna, mille tähendus on paljudele vägagi tuttav.
Veelgi pikemaks võib minna, kui sukelduda bürokraatlikku või tehnilisse keelde. On koostatud selliseid tehislikke, kuid grammatiliselt korrektseid lohesid nagu:
- Uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll (31 tähte) – kirjeldab idüllilist hommikut pärast uusaasta vastuvõttu.
- Raudteeülesõidukohaohutusnõuded (33 tähte) – täiesti realistlik termin transpordiameti dokumentatsioonis.
- Kruvikeerajapeakorviprojektijuht – absurdne ametinimetus, mida on võimalik konstrueerida.
Grammatika kui legoklotsid
Eesti keele eripära seisneb selles, et meil ei ole ranget piirangut sellele, mitu tüve võib liitsõnas olla. See toimib sarnaselt legoklotsidega: nii kaua, kuni lisatav klots (sõna) täpsustab eelnevat, võib ehitist jätkata. See erineb paljudest indoeuroopa keeltest (nagu inglise keel), kus mõisteid väljendatakse pigem eraldiseisvate sõnade jadana.
Võtame näiteks lihtsa sõna “auto”. Saame sellest teha “veoauto”. Sinna juurde lisame “juht” – saame “veoautojuht”. Kui see juht vajab puhkust, tekib “veoautojuhipuhkepaus”. Kui see paus toimub kindlas ruumis, on see “veoautojuhipuhkepausiruum”. Ja kui selle ruumi uksel on link, saame juba “veoautojuhipuhkepausiruumiumkselingi”.
Keeleteadlased märgivad siiski, et loetavuse huvides ei soovitata tavatekstides kasutada liitsõnu, mis koosnevad enam kui kolmest-neljast tüvest. Kui sõna läheb liiga pikaks, kaotab see oma kommunikatiivse eesmärgi ja muutub lihtsalt keeleliseks trikiks.
Vokaalide ja konsonantide rekordid
Pikkuse kõrval pakub eesti keel põnevust ka tähtede kordumisega. Meie keel on maailmas ainulaadne oma neljakordsete vokaalide poolest. Kõige kuulsam näide on kahtlemata jäääär (jää serv), mis sisaldab nelja ä-tähte. Kuid on ka teisi:
- Kuuuurija – inimene, kes uurib kuud (neli u-d).
- Töööö – öö, mil tehakse tööd (neli ö-d).
- Puuuue – puu uuenemine või uus koor (neli u-d).
Need sõnad on küll lühikesed, kuid visuaalselt ja häälduslikult äärmiselt huvitavad, tekitades välismaalastes sageli hämmingut. Neljakordsed vokaalid on märk eesti keele vokaalirohkusest ja meloodilisusest.
Kuidas me võrdleme naabritega?
Eesti keel ei ole oma pikkade sõnadega üksi. Meie põhjanaabrid soomlased on samuti tuntud oma aglutineeriva (liiteid lisava) keele poolest. Soome keele mitteametlik rekord kuulub sõnale lentokonesuihkuturbiinimoottoriapumekaanikkoaliupseerioppilas, mis tähistab lennuki reaktiivmootori abimehaaniku allohvitseri õpilast. See näitab, et soome-ugri keelte loogika on sarnane.
Samuti on saksa keel kuulus oma pikkade liitsõnade poolest (näiteks kurikuulus Rindfleischetikettierungsüberwachungsaufgabenübertragungsgesetz), kuid sealne sõnamoodustus on rangemalt reglementeeritud kui eesti keele vaba ja mänguline süsteem.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused peamistele küsimustele, mis seoses eesti keele pikkade sõnadega tihti tekivad.
Mis on ametlikult eesti keele kõige pikim sõna?
Ametlikku, kivisse raiutud rekordit ei ole, sest eesti keele reeglid lubavad moodustada uusi liitsõnu jooksvalt. Küll aga peetakse Guinnessi rekordite raamatu vääriliseks ja tuntuimaks sõnaks 24-tähelist palindroomi “kuulilennuteetunneliluuk”. Pikimates “loomulikes” kontekstides kasutatud sõnades on sageli üle 30 tähe, nagu näiteks “sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus”.
Kas ma võin ise pika sõna välja mõelda ja kas see on siis “päris” sõna?
Jah, eesti keele reeglite kohaselt on sul õigus moodustada uusi liitsõnu, kui need on tähenduslikud ja grammatiliselt korrektsed. Kui sõna on moodustatud reeglipäraselt ja teine inimene saab selle tähendusest aru, on see “päris” sõna, isegi kui seda ei leidu üheski sõnaraamatus (nt ÕS või EKSS).
Mis on pikim sõna, mis ei ole liitsõna?
Enamik ülipikki sõnu on liitsõnad. Kui vaadata lihtsõnu (sõnu, mis ei koosne mitmest tüvest), siis need on tunduvalt lühemad. Üks pikemaid lihtsõnu (või tuletisi ilma liitmiseta) on näiteks “paralleelsus” või “konverents”, kuid need on laensõnad. Omasõnadest on pikad tuletised nagu “põhjalikkus”.
Miks eesti keeles on nii palju täishäälikuid?
Eesti keel on vokaalirohke keel. Pikkade sõnade puhul võivad täishäälikud koguneda klastritesse (nt “jäääär”). See tuleneb keeleajaloost ja hääldusmuutustest. Huvitav fakt on see, et on võimalik moodustada lauseid, mis koosnevad ainult täishäälikutest, näiteks: “Äia õe uue oa au” (Äia õe uue oa au – tähendus on küll abstraktne, kuid lause on grammatiliselt võimalik).
Pikkade sõnade praktiline väärtus tänapäeval
Kuigi 30-tähelised sõnad on keeleliselt põnevad eksperimendid, liigub tänapäevane keelekasutus pigem lühiduse ja ökonoomsuse suunas. Ajakirjanduses, sotsiaalmeedias ja igapäevases suhtluses eelistatakse lühemaid ja selgemaid väljendeid. Pikka liitsõna on sageli raske haarata ja see võib lugeja tähelepanu hajutada. Seetõttu kirjutatakse paljud lohisevad terminid pigem lahku või sõnastatakse ümber, kasutades omadussõnu ja genitiive.
Siiski ei kao pikad sõnad kuhugi. Need jäävad alati osaks eesti keele unikaalsest identiteedist, olles tõestuseks meie emakeele paindlikkusest ja rikkusest. Need on suurepärased vahendid keeleõppes, pakkudes lustlikku viisi häälduse harjutamiseks, ning asendamatud seltskonnamängudes. Lisaks on teadustekstides ja juriidikas täpsus ülioluline, mistõttu võime ka tulevikus kohata dokumentides termineid, mis panevad tavalugeja silmad kirjuks, kuid mis on vajalikud juriidilise või teadusliku nüansi täpseks edasiandmiseks.
