Kooliajal õppis enamik meist geograafiatunnis selgeks lihtsa fakti: maailma pikim jõgi on Niilus. See teadmine on olnud aastakümneid kivisse raiutud ja seda on korratud miljonites entsüklopeediates, õpikutes ning viktoriinides. Kuid teadusringkondades ei ole see küsimus sugugi nii mustvalge, kui esmapilgul paistab. Viimastel aastakümnetel on uued ekspeditsioonid, täpsemad satelliidiandmed ja muutunud mõõtmismetoodikad tekitanud tulise debati, mis on seadnud Niiluse esikoha kahtluse alla. Üha enam hüdrolooge ja geograafe kaldub arvama, et Lõuna-Ameerika hiiglane Amazonas ei ole mitte ainult veerohkeim, vaid tegelikult ka pikim jõgi meie planeedil. See vaidlus ei ole pelgalt akadeemiline juuksekarva lõhki ajamine, vaid osutab palju sügavamale probleemile: kui keeruline on tegelikult mõõta midagi nii dünaamilist ja muutlikku nagu jõgi.
Miks on jõe pikkuse mõõtmine nii keeruline?
Võiks arvata, et tänapäevase GPS-tehnoloogia ja satelliitide ajastul on jõe pikkuse määramine lihtne ülesanne. Reaalsus on aga see, et jõe pikkuse mõõtmine on üks keerulisemaid geograafilisi väljakutseid. Erinevalt teedest või riigipiiridest on jõed elavad organismid, mis muudavad pidevalt oma kuju, sängi ja voolutrajektoori.
Peamised probleemid, mis tekitavad teadlaste vahel erimeelsusi, on järgmised:
- Lähtepunkti määramine: Iga suure jõe algus on tavaliselt keeruline lisajõgede võrgustik. Teadlased peavad kokku leppima, millist lisajõge pidada peamiseks allikaks. Tavaliselt valitakse suudmest kõige kaugemal asuv punkt, kuid see võib hooajaliselt muutuda.
- Suudme piiritlemine: Kus täpselt jõgi lõppeb ja ookean algab? Eriti laiade estuaaride ja deltade puhul, nagu on nii Niilusel kui ka Amazonasel, on täpse lõpp-punkti määramine subjektiivne.
- Sesoonsed muutused: Vihmaperioodil võivad jõed otseteed voolata, lõigates läbi lookeid ehk meandreid, mis muudab jõe lühemaks. Kuival perioodil voolab vesi mööda pikemat, looklevat sängi.
- Mõõtmise detailsus: Mida täpsemalt meandreid kaardistada, seda pikemaks jõgi muutub (tuntud kui rannajoone paradoks).
Niilus: Ajalooline tšempion
Aafrika mandril voolav Niilus on traditsiooniliselt tunnistatud maailma pikimaks jõeks, mille pikkuseks on Guinnessi rekordite raamatu ja paljude teiste allikate kohaselt märgitud ligikaudu 6650 kilomeetrit. Niilus koosneb kahest suurest harust: Valgest Niilusest ja Sinisest Niilusest. Pikkuse arvestamisel lähtutakse Valgest Niilusest, mis saab alguse Aafrika suurte järvede piirkonnast.
Niiluse “tiitel” püsib paljuski tänu ajaloolisele konsensusele. Selle jõe geograafia on olnud uurimisobjektiks juba Vana-Egiptuse aegadest ning 19. sajandi maadeavastajate retked Niiluse lätete leidmiseks on legendaarsed. Siiski on isegi Niiluse puhul vaieldud selle üle, kas tõeliseks alguseks tuleks lugeda Victoria järve või mõnda sellesse suubuvat jõge, näiteks Kagera jõge. Kui arvestada Kagera jõe kõige kaugemat lätet Burundis, saadaksegi Niiluse maksimaalne pikkus.
Amazonas: Uus pretendent troonile
Amazonas on vaieldamatult maailma veerohkeim jõgi – see kannab ookeani rohkem vett kui järgmised seitse suurimat jõge kokku. Kuid pikka aega peeti seda Niilusest lühemaks, pikkusega umbes 6400 kilomeetrit. See seisukoht hakkas muutuma 2000. aastate alguses, kui tehnoloogia areng võimaldas uurida Peruu Andide ligipääsmatuid piirkondi.
Pöördepunkt saabus 2007. ja 2008. aastal, kui Brasiilia ja Peruu teadlaste ühisekspeditsioonid väitsid, et nad on tuvastanud Amazonase uue, senisest kaugema alguspunkti. Nad määrasid jõe lätteks Nevado Mismi mäe lõunapoolsed nõlvad Lõuna-Peruus. Kasutades seda uut alguspunkti ja arvestades jõe kõige pikemat võimalikku teekonda läbi Para estuaari (mitte lühemat teed otse ookeani), said teadlased tulemuseks, et Amazonase pikkus on vähemalt 6992 kilomeetrit.
See tulemus ületab Niiluse pikkust märgatavalt. Brasiilia Geograafia ja Statistika Instituut (IBGE) on sellest ajast peale väitnud, et Amazonas on maailma pikim jõgi. Siiski ei ole kõik rahvusvahelised organisatsioonid seda väidet ametlikult kinnitanud, viidates metoodilistele erinevustele.
Lähtepunktide sõda: Apacheta vs. Rumi Cruz
Üks peamisi põhjuseid, miks Amazonase pikkuse üle vaieldakse, peitub selle lähtepunkti täpses määratlemises Andide mäestikus. Aastakümneid peeti peamiseks allikaks Apurímaci jõge. Kuid 2014. aastal avaldasid teadlased uuringu, milles pakuti välja veelgi kaugem läte – Mantaro jõgi.
Kui Mantaro jõge aktsepteeritaks Amazonase osana, lisaks see jõe kogupikkusele veel ligi 80 kilomeetrit. Probleem seisneb aga selles, et Mantaro jõgi kuivab teatud aastaaegadel osaliselt, mistõttu ei vasta see mõnede hüdroloogide arvates “pideva voolu” kriteeriumile. Traditsionalistid väidavad, et jõe läte peab tagama aastaringselt katkematu veevoolu. Uuendusmeelsemad teadlased aga leiavad, et ajutine kuivamine ei tohiks välistada jõe pikkuse arvestamist, eriti arvestades kliimamuutusi ja veetaseme kõikumisi.
Satelliidid ja kaasaegne kartograafia
Tänapäeva vaidlus ei käi enam niivõrd džunglisse raiutud radade, vaid arvutiekraanide taga. Satelliidipildid on võimaldanud meil näha jõgesid viisil, mis varem oli võimatu. Kaugseire on toonud välja kaks olulist aspekti:
- Jõesängi muutlikkus: Amazonas on eriti madalamas jooksus äärmiselt looklev. Satelliidid näitavad, kuidas jõgi muudab oma sängi isegi mõne aasta jooksul, lõigates läbi vanu meandreid ja luues uusi. See tähendab, et “maailma pikima jõe” tiitel võib teoreetiliselt liikuda käest kätte sõltuvalt sellest, millisel aastal mõõtmine toimub.
- Inimtegevuse mõju: Tammide ehitamine (näiteks Niilusel Assuani tamm) ja veehoidlad muudavad jõe loomulikku voolu ja pikkust. Seisev vesi veehoidlas sirgestab teekonda, vähendades tehniliselt jõe pikkust võrreldes loodusliku sängiga.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kumb on siis ametlikult pikim, Niilus või Amazonas?
Hetkel puudub ühtne ülemaailmne konsensus. Guinnessi rekordite raamat ja enamik entsüklopeediaid nimetavad endiselt pikimaks Niilust (u 6650 km). Siiski tunnistavad paljud geograafiaasutused, eriti Lõuna-Ameerikas, Amazonast pikimana (u 6992 km), tuginedes uuematele satelliidiandmetele ja kaugematele lätetele.
Miks ei suudeta kokku leppida ühes kindlas numbris?
Erinevused tulenevad metoodikast. Teadlased vaidlevad selle üle, kust täpselt algab jõe läte (kas arvestada pikimat lisajõge või veerohkeimat) ja kust täpselt lõppeb suue. Samuti mõjutavad tulemust aastaajalised veetaseme muutused, mis muudavad jõe trajektoori pikkust.
Kas on võimalik, et mõni teine jõgi on hoopis pikim?
Ei, Niilus ja Amazonas on teistest selgelt pikemad. Kolmandal kohal asuv Jangtse (u 6300 km) ja neljandal kohal asuv Mississippi-Missouri süsteem (u 6275 km) jäävad kahele liidrile kindlalt alla, olenemata mõõtmisviisist.
Mis on Mantaro jõgi ja miks see on oluline?
Mantaro on jõgi Peruus, mida on pakutud Amazonase uueks, kaugeimaks lätteks. Kui see teooria leiab laiemat teaduslikku kinnitust, pikeneb Amazonase ametlik pikkus veelgi, kindlustades selle positsiooni maailma pikima jõena. Vaidlus käib selle üle, kas Mantaro on “tõeline” läte, kuna see pole aastaringselt veega täidetud.
Kas kliimamuutused mõjutavad jõgede pikkust?
Jah, ja märkimisväärselt. Liustike sulamine, sademete mustrite muutumine ja kõrbestumine võivad muuta lätete asukohta ja jõe voolusängi. Näiteks võib mõni läte täielikult kuivada, sundides teadlasi valima uue, lühema alguspunkti.
Ökoloogiline jalajälg ja jõe laius kui määrav faktor
Kuigi pikkuse üle vaidlemine on põnev ja pakub kõneainet rahvusliku uhkuse vaatepunktist, rõhutavad keskkonnateadlased üha enam, et jõe tõeline suurus ja tähtsus ei seisne mitte selle kilomeetrites, vaid selle ökoloogilises mõjus. Selles kategoorias on Amazonas vaieldamatu valitseja. Amazonase vesikond katab umbes 40% Lõuna-Ameerikast ja sealne vihmamets on koduks ligi 10% maailma teadaolevatest liikidest.
Veelgi huvitavam on vaadata jõgede laiust. Vihmaperioodil võib Amazonas olla kohati kuni 48 kilomeetrit lai, samas kui Niilus jääb oma sängis palju kitsamaks. See tohutu veemass, mida Amazonas Atlandi ookeani paiskab – ligikaudu 209 000 kuupmeetrit sekundis – on nii võimas, et see lahjendab ookeanivett sadade kilomeetrite kaugusel rannikust. Seetõttu, olenemata sellest, kas teadusringkonnad jõuavad kunagi lõplikule kokkuleppele täpse pikkuse osas, jääb Amazonas loodusjõuna ületamatuks. Tuleviku uuringud keskenduvad tõenäoliselt vähem joone pikkuse mõõtmisele kaardil ja rohkem sellele, kuidas need hiiglaslikud veesooned suudavad kohaneda kiiresti muutuva kliimaga ning millist rolli nad mängivad globaalses veeringes.
