Andrus Kivirähk on nimi, mis ei vaja Eesti lugejale pikemat tutvustamist. Ta on kirjanik, kes on suutnud midagi, mida vähesed suudavad – ühendada elitaarse kirjanduskriitika tunnustuse rahva siira ja massilise armastusega. Tema teoseid ei loeta mitte ainult kohustusliku kirjandusena koolipingis, vaid need on öökapiraamatuteks tuhandetele eestlastele, olenemata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Kivirähki fenomen seisneb tema oskuses tabada eestlaseks olemise tuuma, segades omavahel ajaloo, mütoloogia, musta huumori ja groteski viisil, mis paneb meid üheaegselt naerma ja sügavalt järele mõtlema. Selles artiklis sukeldume süvitsi tema loomingusse, et mõista, millised raamatud on saavutanud kultusstaatus ja miks need teosed on lugejate vaieldamatud lemmikud.
Rehepapp ehk November: Eestluse tumedam ja naljakam pool
Kui rääkida Kivirähki kultusteostest, siis on võimatu mööda vaadata romaanist “Rehepapp ehk November”. See 2000. aastal ilmunud teos muutus kiiresti kirjanduslikuks sensatsiooniks ja on tänaseks üks enim müüdud eesti romaane läbi aegade. Raamat viib lugeja 19. sajandi eesti külla, kus segunevad argine talupojatarkus ja üleloomulikud jõud.
Miks on “Rehepapp” nii armastatud? Põhjuseid on mitu:
- Pragmaatiline suhtumine maagiasse: Kivirähki maailmas ei ole tondid, kratid ja kodukäijad midagi hirmsat ega ülevat. Nad on osa igapäevaelust. Kratte tehakse vanadest luudadest ja saunavihtadest eelkõige selleks, et naabrilt vara kokku tassida. See peegeldab eestlastele omast praktilist meelt – isegi vanakuris endas nähakse pigem äripartnerit kui hirmutavat valitsejat.
- Ahnus ja kavalus: Raamatu tegelased on suuresti juhitud ahnusest ja soovist teisi üle kavaldada. See on terav, kuid humoorikas satiir eestlaste “sahvrisse kogumise” mentaliteedi pihta. Me naerame tegelaste üle, kuid tunneme neis ära ka iseendi või oma naabrite jooni.
- Mütoloogia moderniseerimine: Kivirähk tõi eesti rahvaluule tolmustest arhiividest välja ja puhus sellele elu sisse. Tänu temale teab iga noor eestlane, mis on kratt või kuidas käituda katku tulles.
Romaani põhjal valminud Rainer Sarneti film “November” kinnistas teose staatust veelgi, viies selle visuaalselt lummava, kuid sünge esteetikaga ka rahvusvahelise publikuni. Siiski jääb raamat oma keelelise rikkuse ja muheda huumoriga ületamatuks algallikaks.
Mees, kes teadis ussisõnu: Eepiline hüvastijätt vana maailmaga
Kui “Rehepapp” on täis vimkasid ja talupojatarkust, siis “Mees, kes teadis ussisõnu” on oma olemuselt traagilisem ja filosoofilisem, kuid mitte vähem populaarne. See on lugu Leemetist, viimasest mehest, kes oskab usside keelt ja hoiab sidet iidse metsarahva kultuuriga, samal ajal kui ülejäänud rahvas kolib küladesse, hakkab kummardama võõraid jumalaid ja sööma “käkki”.
See raamat on saavutanud fenomenaalse edu mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal, eriti Prantsusmaal, kus see võitis maineka Grand Prix de l’Imaginaire auhinna. Teose tugevus peitub selle mitmekihilisuses:
- Identiteedi hääbumine: Raamat käsitleb valusalt ühe kultuuri ja maailmapildi kadumist. See on allegooria globaliseerumisest ja väikerahvaste hirmust oma juurte kaotamise ees.
- Looduse ja tsivilisatsiooni konflikt: Kivirähk vastandab metsaelu (looduslähedus, vabadus) ja külaelu (orjus, rumalus, võõra kultuuri pime järgimine). See puudutab sügavalt eestlaste enesepilti kui “metsarahvast”.
- Fantaasia ja reaalsuse piiril: Hiiglaslikud täid, lendavad konnad ja rääkivad rästikud loovad unikaalse fantaasiamaailma, mis on samas nii usutav ja “kodune”.
Paljud lugejad peavad just seda teost Kivirähki magnum opus‘eks, kuna see suudab olla üheaegselt nii seiklusjutt kui ka sügavalt kurb eleegia kadunud maailmale.
Lastekirjanduse uuendaja: Lottest Kaka ja kevadeni
Oleks suur viga rääkida Andrus Kivirähkist vaid kui täiskasvanute kirjanikust. Tema panus Eesti lastekirjandusse on olnud revolutsiooniline. Ta tõi lasteraamatutesse tagasi absurdi, sooja huumori ja teemad, millest varem pigem vaikiti.
“Leiutajateküla Lotte” (koos Janno Põldmaga) on loonud täiesti omaette universumi, mis on võrreldav Tove Janssoni Muumitrollidega. Lotte maailm on vaba vägivallast, täis headust ja leiutamisrõõmu. See on kasvatanud üles terve põlvkonna lapsi ja muutunud Eesti üheks tugevamaks ekspordiartikliks.
Teisalt on Kivirähk tuntud oma julguse poolest raamatutega nagu “Kaka ja kevad”. Pealkiri, mis esmapilgul võib tunduda labane, peidab endas südamlikke ja vaimukaid lühilugusid, kus peategelasteks võivad olla nii mahajäetud kaisukaru kui ka sulav lumememm. Kivirähk näitab lastele, et maailm on imeline ja kummaline paik ning et igal asjal – isegi koerajunnil – on oma lugu rääkida. Tema lasteraamatuid naudivad võrdselt ka täiskasvanud, leides sealt elutervet irooniat ja soojust.
Ivan Orav ja satiiriline ajalookäsitlus
Lisaks romaanidele ja lasteraamatutele on Kivirähk loonud ühe Eesti kultuuriloo värvikaima tegelaskuju – Ivan Orava. See “vana sepp” ja vabadusvõitleja on ebausaldusväärse jutustaja musternäide. Läbi Ivan Orava mälestuste naeruvääristab Kivirähk pseudo-patriotismi, ajaloo ilustamist ja poliitilist demagoogiat.
Raamat “Ivan Orava mälestused” on kogumik absurdseid ja liialdatud lugusid Eesti ajaloost, kus Päts ja Laidoner teevad vägitegusid ja venelased on karikatuursed kurikaelad. See on teraapiline huumor, mis aitab eestlastel toime tulla oma keerulise ajalooga, võtmata seda liiga surmtõsiselt. Orava kuju on leidnud oma tee ka teatrilavale, kus Andrus Vaariku kehastuses on temast saanud rahvuslik ikoon.
Näidendid ja lühivormid: Eesti matusest kolumniteni
Kivirähki loominguline haare ulatub ka teatrisse ja ajakirjandusse. Tema näidend “Eesti matus” on Eesti Draamateatri üks menukamaid lavastusi, mis on püsinud mängukavas aastakümneid. See on valusalt naljakas peegeldus eestlaste töörügamisest, kinnisest loomust ja oskamatusest elust rõõmu tunda. Paljud lugejad ja teatrikülastajad tunnevad selles ära omaenda suguvõsa kokkutulekud.
Samuti on tema ajalehekolumnid (näiteks kogumikena ilmunud “Jumala lood”) teravmeelsed kommentaarid päevakajalistele teemadele. Kivirähk ei karda pilgata poliitikuid, kirikutegelasi ega rumalust üldiselt, tehes seda alati talle omase elegantsi ja otsekohesusega.
Miks just need teosed?
Kivirähki populaarsuse saladus peitub tema unikaalses stiilis, mida iseloomustavad järgmised jooned:
- Keel: Tema eesti keel on mahlakas, rikas ja voolav, täis arhailisi väljendeid segatuna tänapäevase slängiga.
- Huumor: See on sageli must, groteskne ja absurdne, kuid alati tabav.
- Inimlikkus: Isegi kõige veidramad tegelased on oma olemuselt inimlikud ja arusaadavad.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused levinumatele küsimustele Andrus Kivirähki loomingu kohta.
Millist Andrus Kivirähki raamatut peaks lugema esimesena?
Kui olete täiskasvanud lugeja ja soovite mõista Kivirähki fenomeni, on parimaks stardipaigaks “Rehepapp ehk November”. See annab kõige ehedama pildi tema stiilist ja mütoloogilisest maailmast. Kui eelistate midagi eepilisemat ja sügavamat, valige “Mees, kes teadis ussisõnu”.
Kas Kivirähki lasteraamatud sobivad lugemiseks ka täiskasvanutele?
Kindlasti. Raamatud nagu “Kaka ja kevad” või “Karneval ja kartulisalat” on kirjutatud mitmekihiliselt. Lapsed naudivad fantaasiat ja tegevustikku, täiskasvanud aga peidetud huumorit, sotsiaalset satiiri ja elutarkust. Need on suurepärased teosed ette lugemiseks.
Kas “Rehepapp” on õudusromaan?
Kuigi raamatus esineb tonte, kratte ja muid üleloomulikke olendeid, ei saa seda liigitada klassikaliseks õudusromaaniks. Pigem on tegemist mütoloogilise groteski ja musta huumoriga vürtsitatud rahvapärimuse töötlusega. Hirmu asemel pakub see pigem muigamist ja äratundmisrõõmu.
Miks on “Mees, kes teadis ussisõnu” välismaal nii populaarne?
Välislugejaid paelub teose universaalne sõnum kultuuride hääbumisest ja looduslähedusest. Lisaks on Kivirähki loodud fantaasiamaailm (ussisõnad, metsarahvas) piisavalt eksootiline ja unikaalne, eristudes tavalisest angloameerika fantaasiakirjandusest.
Kirjanik, kes kirjutab eestlased suureks
Andrus Kivirähki looming on midagi enamat kui lihtsalt meelelahutus. Tema raamatud on saanud osaks eestlaste kollektiivsest teadvusest. Ta on andnud meile sõnavara, et rääkida oma ajaloost ja olemusest ilma valehäbita ja liigse paatoseta. Olgu selleks siis rehepapilik kavalus või ussisõnade lausujate kurbus, me leiame tema tegelastes killukese iseendast.
Lugejate vaieldamatud lemmikud – “Rehepapp”, “Mees, kes teadis ussisõnu”, Lotte lood ja Ivan Orava pajatused – on tõestanud oma ajatust. Need on raamatud, mida loetakse üha uuesti, tsiteeritakse igapäevastes vestlustes ja kingitakse sõpradele. Kivirähk ei ole lihtsalt kirjanik; ta on mütoloog, kes loob kaasaegset eesti muinasjuttu, aidates meil mõista, kes me olime, kes me oleme ja kuhu me teel oleme. Tema teoste lugemine on otsekui peeglisse vaatamine – pilt, mis sealt vastu vaatab, on mõnikord naljakas, mõnikord kurb, kuid alati aus.
