Lapsele turvatooli valimine on üks vastutusrikkamaid otsuseid, millega värsked lapsevanemad silmitsi seisavad. Poodides ringi vaadates võib kirju valik, erinevad lühendid ja keerulised terminid silme eest kirjuks võtta, kuid õige varustuse valimine ei ole koht, kus teha järeleandmisi või kiirustada. Autosõit on statistiliselt üks ohtlikumaid tegevusi, milles laps igapäevaselt osaleb, ning kvaliteetne ja õigesti paigaldatud turvaiste on ainus vahend, mis suudab avarii korral lapse elu ja tervist tõhusalt kaitsta. Kuigi seadusandlus paneb paika miinimumnõuded, ei taga pelgalt seaduse täitmine alati maksimaalset turvalisust. Seetõttu on oluline süveneda detailidesse, mõista erinevate standardite sisu ning teada, millised omadused teevad ühest toolist turvalisema valiku kui teisest.
Mõista erinevaid kaalu- ja pikkusrühmasid
Kõige esimene samm turvatooli valimisel on lapse füüsiliste parameetrite – kaalu ja pikkuse – täpne määramine. Turvatoolid ei ole universaalsed ning valesti valitud suurus võib muuta ka maailma kalleima tooli kasutuks. Turvavarustus jagatakse üldjuhul kolme peamisesse etappi, mis katavad lapse vajadused sünnist kuni umbes 12. eluaastani.
Esimene etapp on turvahäll, mis on mõeldud vastsündinutele ja imikutele. Seda kasutatakse alati seljaga sõidusuunas. Turvahälli puhul on kriitiline jälgida, et lapse pea ei ulatuks üle hälli ääre ning turvarihmad oleksid õigel kõrgusel. Enamik turvahälle sobib kasutamiseks kuni 13 kg kaaluvale või 75–87 cm pikale lapsele (sõltuvalt standardist).
Teine etapp on turvatool, kuhu laps kolib, kui ta on turvahällist välja kasvanud. Siin tehakse sageli viga, kolides järgmisesse tooli liiga vara. Last ei tohiks panna istuvasse asendisse enne, kui ta suudab iseseisvalt ja kindlalt istuda. Selles kategoorias on valik kõige laiem, hõlmates nii seljaga kui ka näoga sõidusuunas toole ning pööratavaid mudeleid.
Kolmas etapp on turvaiste või buster, mis on mõeldud suurematele lastele (tavaliselt alates 100 cm pikkusest). Selles faasis kinnitatakse laps juba auto enda turvavööga, kuid istme ülesanne on suunata vöö õigesti üle lapse vaagnaluu ja rangluu, kaitstes samal ajal pead ja keha külgedelt.
Mis on i-Size ja R129 standard?
Turvatoolide maailmas kohtate sageli termineid nagu ECE R44/04 ja R129 (tuntud kui i-Size). Need on Euroopa Liidu turvastandardid, mis määravad, millistele nõuetele varustus peab vastama. Vana standard, R44/04, klassifitseerib toole peamiselt lapse kaalu järgi. Kuigi neid toole tohib endiselt kasutada, on uuem standard R129 oluliselt rangem ja turvalisem.
i-Size (R129) standardi peamised eelised on:
- Põhineb lapse pikkusel: See aitab vanematel lihtsamini otsustada, millal on aeg tooli vahetada, kuna pikkust on lihtsam jälgida kui kaalu ja kehaehituse proportsioone.
- Kohustuslik seljaga sõidusuunas sõitmine: Uus standard nõuab, et last transporditakse seljaga sõidusuunas vähemalt kuni 15. elukuuni. See on kriitilise tähtsusega lapse kaela ja lülisamba kaitsmiseks.
- Külgkokkupõrke testid: Erinevalt vanast standardist, nõuab i-Size, et toolid läbiksid kohustuslikud külgkokkupõrke katsed, mis tagab parema kaitse peale ja kaelale külgsuunalisel löögil.
- ISOFIX kinnitus: Enamik i-Size toole eeldab ISOFIX kinnituse kasutamist, mis vähendab oluliselt paigaldusvigade riski.
Miks eelistada seljaga sõidusuunas reisimist?
Kui rääkida puhtalt füüsikast ja anatoomiast, on seljaga sõidusuunas reisimine väikelastele kordades turvalisem kui näoga sõidusuunas. See ei ole pelgalt soovitus, vaid teaduslikult tõestatud fakt. Väikelapse pea moodustab proportsionaalselt väga suure osa tema kehakaalust (kuni 25%), samas kui kaelalihased ja lülisammas on alles arenemisjärgus ega ole veel luustunud.
Laupkokkupõrke korral – mis on statistiliselt kõige sagedasem ja ohtlikum avarii tüüp – paiskub näoga sõidusuunas istuva lapse pea suure jõuga ette. See tekitab kaelale tohutu koormuse, mis võib lõppeda fataalsete vigastustega. Seljaga sõidusuunas istudes surutakse laps aga ühtlaselt tooli seljatoe sisse. Tooli korpus neelab löögijõu ning toestab lapse pead, kaela ja selga, hoides need ühel joonel.
Põhjamaades, eriti Rootsis, on tavapärane, et lapsed sõidavad seljaga sõidusuunas kuni 4.–5. eluaastani. Soovitatav on hoida last seljaga sõidusuunas (SSS) nii kaua kui võimalik, eelistatavalt kuni laps on vähemalt 105 cm pikk või kaalub üle 18 kg (sõltuvalt tooli piirangutest).
ISOFIX või turvavööga kinnitamine?
Paljud lapsevanemad seisavad dilemma ees: kas valida ISOFIX kinnitusega tool või selline, mida saab kinnitada auto turvavööga. Turvalisuse seisukohalt on mõlemad variandid väga head, kui neid kasutatakse õigesti. Siiski on ISOFIX-il selge eelis kasutajamugavuse ja inimlike eksimuste vähendamise osas.
ISOFIX on rahvusvaheline standard kinnitussüsteemile, mis võimaldab ühendada turvatooli otse auto kere külge ilma turvavööd kasutamata. Selle eelised on:
- Väiksem eksimisvõimalus: Enamikul ISOFIX alustel ja toolidel on indikaatorid (rohelised/punased tuled või märgised), mis näitavad koheselt, kas tool on korrektselt lukustunud.
- Stabiilsus: Tühi turvatool on autos kindlalt paigal ega liigu järskudel pidurdustel või kurvides paigast, mis on ohtlik teistele reisijatele.
- Kiirus: Tooli paigaldamine ja eemaldamine on tavaliselt kiirem kui turvavööga mässamine.
Turvavööga kinnitatavate toolide eeliseks on nende universaalsus (sobivad ka vanematesse autodesse, kus ISOFIX puudub) ja sageli võimaldavad need toole kasutada kauem (kuna ISOFIX kinnitustel on kaalupiirang, mis hõlmab tooli ja lapse kogukaalu, tavaliselt 33 kg). Kui valite turvavööga kinnitatava tooli, peate olema eriti hoolikas ja järgima täpselt kasutusjuhendit, et vältida lõtvu rihmasid või valet vööteekonda.
Sõltumatud turvatestid: ADAC ja Plus Test
Kõik Euroopas müüdavad turvatoolid peavad vastama miinimumnõuetele, kuid “seaduslik” ei tähenda alati “parim”. Seetõttu tasub enne ostu uurida sõltumatute organisatsioonide teste, mis panevad toolid proovile karmimates tingimustes kui eurostandardid nõuavad.
Kõige tuntum on Saksamaa autoklubi ADAC test. ADAC hindab toole nii turvalisuse, kasutamismugavuse, ergonoomika kui ka saasteainete sisalduse osas. Nende kokkupõrketestid toimuvad suurematel kiirustel kui ametlikud nõuded ette näevad. Siiski tasub ADACi hindeid lugedes süveneda detailidesse – mõnikord võib tool saada madalama üldhinde raske paigalduse või katteriide keemilise koostise tõttu, olles samas füüsiliselt väga turvaline.
Veelgi rangem on Rootsi Plus Test. See on vabatahtlik test, mis keskendub ainult ühele asjale: kaelale mõjuvatele jõududele laupkokkupõrkel. Plus Test on nii karm, et ükski näoga sõidusuunas paigaldatav tool ei ole seda kunagi läbinud. Kui toolil on kuldne Plus Testi märk, võite olla kindel, et see pakub teie lapsele maksimaalset võimalikku kaitset kaelavigastuste eest.
Talveriided ja turvalisus
Üks levinumaid ja ohtlikumaid vigu, mida lapsevanemad teevad, on lapse asetamine turvatooli paksude talveriietega (joped, kombinesoonid). Paksud ja kohevad riided tekitavad petliku mulje, et turvarihmad on pingul, kuid tegelikkuses jääb keha ja rihmade vahele suur õhuvahe.
Avarii hetkel surutakse riiete kohev materjal kokku ja rihmad muutuvad lõdvemaks, võimaldades lapsel toolis ohtlikult palju liikuda või isegi toolist välja libiseda. Turvaline lahendus on panna laps autosse toariietega ja katta ta pealt tekiga või kasutada spetsiaalseid soojakotte, kus turvarihmad jooksevad koti seest, otse vastu lapse keha. Õige rihmade pingutus on selline, kus rihma ja lapse rangluu vahele mahub vaid üks või kaks sõrme.
Kasutatud turvatooli riskid
Kuigi järelturg on keskkonnasõbralik ja rahakotisõbralik, on turvavarustuse puhul kasutatud eseme ostmine suur risk. Te ei saa kunagi olla 100% kindel tooli ajaloos. Isegi väike avarii või tooli kukkumine kõrgelt võib tekitada plastikusse mikropragusid, mis pole silmaga nähtavad, kuid mis nõrgestavad konstruktsiooni kriitilisel hetkel. Lisaks on igal turvatoolil “parim enne” aeg, sest plastmaterjalid vananevad, muutuvad hapraks ning kaotavad oma elastsuse temperatuurikõikumiste ja UV-kiirguse mõjul.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin panna turvatooli auto esiistmele?
Jah, enamikku toole võib paigaldada esiistmele, kuid on üks kriitiline tingimus: kui tool on paigaldatud seljaga sõidusuunas, peab turvapadi (airbag) olema välja lülitatud. Aktiveeritud turvapadi võib avanedes lüüa turvahälli või -tooli purustava jõuga, põhjustades eluohtlikke vigastusi. Näoga sõidusuunas tooli puhul on soovitatav lükata esiiste võimalikult taha.
Millal on õige aeg vahetada turvahäll suurema tooli vastu?
Turvahällist tuleb loobuda, kui lapse pea ulatub üle hälli ülemise ääre või kui lapse kaal ületab hälli lubatud piirnormi. See, kui lapse jalad ulatuvad üle ääre või on vastu seljatuge, ei ole ohtlik ega ole põhjus vahetuseks.
Kas kalleim turvatool on alati parim?
Mitte tingimata. Hind peegeldab sageli ka brändi, disaini, kangaste kvaliteeti ja lisamugavusi (nt pööratavus). Siiski on odavamatel “supermarketite” toolidel sageli tehtud järeleandmisi turvalisuses. Parim hinna ja kvaliteedi suhe leitakse tavaliselt keskklassi ja tippklassi toolide hulgast, mis on läbinud ADAC või Plus Testi.
Mida teha, kui lapsel on seljaga sõidusuunas paha olla?
Sageli on see müüt või lapsevanema hirm. Paljud lapsed harjuvad asendiga, kui see on neile algusest peale loomulik. Iiveldust võib vähendada, kui tagada hea vaateväli (kõrgem tool), jahe temperatuur autos ja teha sagedamini peatusi. Ohutus peaks alati kaaluma üles ebamugavuse, kuid kui laps oksendab pidevalt, võib kaaluda pööratavat tooli, kuid alles siis, kui kael on piisavalt tugev.
Turvavarustuse eluiga ja hooldamine
Turvatool ei ole asi, mida pärandada põlvest põlve aastakümneid. Nagu eelnevalt mainitud, on materjalide väsimine reaalne füüsikaline protsess. Üldine reegel on, et turvahällide eluiga on umbes 5–7 aastat, turvatoolidel umbes 7 aastat ja busteritel kuni 10 aastat alates tootmiskuupäevast (mitte ostukuupäevast). Tootmisaja leiate tavaliselt tooli plastkorpusel olevalt “kellaga” templilt.
Lisaks elueale on oluline tooli regulaarselt puhastada. Katteriideid tohib pesta vastavalt juhendile, kuid turvarihmasid ei tohiks kunagi leotada tugevatoimelistes kemikaalides ega masinas pesta, kuna see võib nõrgestada rihmade kiude. Samuti tuleb jälgida, et tooli sisemusse (pannaldesse ja mehhanismidesse) ei satuks toidupuru ega liiva, mis võiks takistada mehhanismide korrektset lukustumist. Korralik hooldus ja tähelepanelik kasutamine tagavad, et turvavarustus toimib hetkel, mil seda kõige rohkem vaja on, täpselt nii, nagu tootja on ette näinud.
