Iga aasta 17. märtsil värvub suur osa maailmast roheliseks, pubides voolab ohtralt tumedat õlut ning tänavad täituvad lõbusate paraadidega, et tähistada üht maailma populaarseimat rahvuspüha. Püha Patricku päev on ammu ületanud Iirimaa riigipiirid, muutudes globaalseks fenomeniks, mida tähistatakse New Yorgist Tokyoni ja Tallinnast Sydneyni. Enamikule meist seostub see päev ristikheina, roheliste riiete ja lõbusa meeleoluga, kuid selle kõige taga peitub sügav ja keerukas ajalugu, mis on täis üllatusi. Tegelik lugu mehest, keda me tunneme Püha Patrickuna, on sageli palju põnevam kui need legendid, mida talle omistatakse. Enne kui tõstate klaasi “terviseks”, tasub sukelduda ajalukku ja avastada viis fakti, mis võivad teie arvamust sellest pühast täielikult muuta.
1. Püha Patrick ei olnud iirlane
See on tõenäoliselt kõige šokeerivam fakt paljude piduliste jaoks. Iirimaa kaitsepühak ja rahvusliku identiteedi sümbol ei sündinud tegelikult Iirimaal ega olnud etniliselt iirlane. Ajalooliste allikate kohaselt sündis Patrick, kelle sünninimi oli arvatavasti Maewyn Succat, 4. sajandi lõpus Rooma Britannias. Tema sünnikodu täpne asukoht on ajaloolaste vahel vaidlusküsimus, kuid tõenäoliselt asus see tänapäeva Walesi või Šotimaa territooriumil, võimalik, et isegi Põhja-Inglismaal.
Tema saabumine Iirimaale ei olnud vabatahtlik ega heroiline misjonireis. Kui ta oli umbes 16-aastane, ründasid tema kodu Iiri piraadid, kes röövisid noormehe ja viisid ta Iirimaale orjusesse. Järgmised kuus aastat veetis ta üksinduses, karjatades lambaid Slemishi mäe nõlvadel Antrimi krahvkonnas. Just sellel raskel ja üksildasel perioodil pöördus ta sügavalt ristiusu poole, otsides lohutust palvetest. Hiljem õnnestus tal põgeneda ja naasta Britanniasse, kuid aastaid hiljem tundis ta kutsumust minna tagasi Iirimaale – seekord mitte orjana, vaid misjonärina, et levitada kristlust paganlike keltide seas.
2. Legendaarne madude väljaajamine on bioloogiliselt võimatu
Üks kuulsamaid legende Püha Patricku kohta väidab, et ta seisis mäe tipus ja ajas oma sauaga kõik maod Iirimaalt merre, keelates neil igaveseks saarele naasta. See on suurepärane lugu, mis sümboliseerib pühaku väge, kuid loodusteaduslikust vaatenurgast on see täiesti alusetu. Tõde on see, et Iirimaal pole kunagi madusid olnudki – vähemalt mitte pärast viimast jääaega.
Iirimaa on saareriik ja viimase jääaja lõppedes tõusis meretase nii kiiresti, et maod, kes hakkasid Euroopa mandriosast põhja poole levima, ei jõudnud kunagi üle mere Iirimaale. Suurbritanniasse, mis oli maismaaga kauem ühendatud, jõudsid mõned liigid, kuid Iirimaa jäi neist puutumatuks. Seega ei olnud Patrickul midagi välja ajada.
Ajaloolased ja teoloogid usuvad, et “maod” on selles legendis tegelikult metafoor. Madu oli vana keldi usundi ja druiidide sümbol. Öeldes, et Patrick ajas maod saarelt minema, pidasid varajased kristlikud kirjutajad silmas seda, et ta tõrjus välja paganluse ja juuris välja vanad uskumused, asendades need kristlusega. See oli vaimne puhastus, mitte zooloogiline sekkumine.
3. Õige värv oli algselt sinine, mitte roheline
Tänapäeval on võimatu ette kujutada Püha Patricku päeva ilma rohelise värvita. Jõed värvitakse roheliseks, õlu on roheline ja inimesed, kes rohelist ei kanna, riskivad näpistamisega. Kuid ajalooliselt seostati Püha Patrickut hoopis helesinise tooniga. Varasematel kunstiteostel ja ametlikel ordudel kujutati pühakut kandmas siniseid rüüsid.
Iirimaa ametlikul vapil ja ka Iirimaa presidendi lipul on endiselt kujutatud kuldset harfi sinisel taustal (tuntud kui “St. Patrick’s Blue”). Värvimuutus roheliseks toimus järk-järgult ja poliitilistel põhjustel:
- 17. sajand: Rohelist hakati seostama Iirimaaga selle lopsaka looduse tõttu (“Smaragdisaar”).
- 1798. aasta mäss: Iiri natsionalistid, kes võitlesid Briti võimu vastu, võtsid rohelise oma tunnusvärviks, et eristuda kuninglikust sinisest. Nad kandsid revääril ristikheina, mis muutis rohelise värvi poliitiliseks avalduseks.
- Kultuuriline kinnistumine: Aja jooksul muutus roheline värv rahvusliku identiteedi lahutamatuks osaks ja sinine jäi tagaplaanile, säilides vaid riiklikus sümboolikas.
4. Ristikhein kui geniaalne õppevahend
Kolmeleheline ristikhein (inglise keeles shamrock) on Iirimaa tuntuim sümbol, kuid botaaniliselt pole tegemist unikaalse taimega, vaid tavalise valge ristiku või väikese kollase ristiku noore võrsega. Miks sai just sellest taimest Püha Patricku sümbol? Legendi kohaselt kasutas Patrick ristikheina visuaalse abivahendina, et selgitada paganlikele iirlastele Püha Kolmainsuse kontseptsiooni.
Kristlik dogma väidab, et Jumal on üks, kuid avaldub kolmes isikus: Isa, Poeg ja Püha Vaim. See on keeruline teoloogiline idee. Patrick noppis maast kolmelehelise ristiku ja näitas: nii nagu need kolm lehte moodustavad ühe taime, moodustavad kolm isikut ühe Jumala. See oli geniaalne pedagoogiline lüke, sest number kolm oli keldi mütoloogias juba püha number (kolmikjumalused, triskele sümbolid jne). Patrick ei hävitanud vana kultuuri täielikult, vaid “tõlkis” uue usu keelde, mida kohalikud mõistsid.
5. Esimene paraad toimus hoopis Ameerikas
Kuigi Püha Patricku päev on Iiri püha, on tänapäevased suurejoonelised tähistamisviisid – eriti massiivsed paraadid – tegelikult Ameerika Ühendriikides sündinud traditsioon. Iirimaal oli 17. märts sajandeid peamiselt religioosne püha. Kirikud olid avatud, kuid pubid olid sageli suletud, kuna püha langeb paastuajale.
Esimene dokumenteeritud Püha Patricku päeva paraad ei toimunud Dublinis, vaid hoopis Põhja-Ameerikas. Ajaloolased vaidlevad täpse asukoha üle, kuid kaks peamist kandidaati on:
- St. Augustine, Florida (1601): Hispaania koloonia andmed viitavad, et sealne iiri vikaar korraldas esimese protsessiooni pühaku auks.
- Boston (1737) või New York (1762): Need olid esimesed suured paraadid, mille korraldasid iiri sõdurid, kes teenisid Briti armees.
Paraadid muutusid Ameerikas viisiks, kuidas iiri immigrandid said näidata oma ühtekuuluvust, jõudu ja kultuurilist uhkust ühiskonnas, mis neid sageli tõrjus. Alles hiljem, 20. sajandi lõpus, võttis Iirimaa need suurejoonelised traditsioonid Ameerikast üle, et edendada turismi ja rahvusvahelist kuvandit.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Püha Patricku päeva ümber on palju segadust ja müüte. Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis aitavad mõista püha tegelikku olemust.
Miks tähistatakse Püha Patricku päeva just 17. märtsil?
17. märtsi peetakse Püha Patricku surmapäevaks. Kuigi tema täpne surmaaasta pole kindlalt teada (arvatakse, et see oli 461. aastal pKr), on kiriklik traditsioon kinnitanud mälestuspäevaks just tema lahkumise kuupäeva, mis sümboliseerib tema sündi igavesse ellu.
Kas Püha Patrick on ametlikult pühakuks kuulutatud?
Tehniliselt võttes ei ole paavst Püha Patrickut kunagi ametlikult kanoniseerinud. Ta elas ajal, mil pühakuks kuulutamise protsess oli kohalik ja vähem bürokraatlik. Tema pühaduse staatus põhineb sajanditepikkusel rahva austusel ja kohaliku kiriku tunnustusel, mida Vatikan on vaikimisi aktsepteerinud.
Miks juuakse sel päeval nii palju alkoholi?
Ajalooliselt oli Püha Patricku päev üks väheseid päevi karmi paastuaja (Lent) keskel, mil kirik tühistas ajutiselt söömis- ja joomispiirangud. See andis iirlastele võimaluse üheks päevaks rihma lõdvaks lasta, liha süüa ja alkoholi tarbida, mis pani aluse tänapäevasele “joogipüha” mainele.
Miks inimesi näpistatakse, kui nad ei kanna rohelist?
See on peamiselt Ameerika traditsioon. Pärimuse kohaselt muudab rohelise kandmine inimese nähtamatuks leprechaun’idele (iiri härjapõlvlased), kes muidu näpistaksid igaüht, keda nad näevad. Inimesed hakkasid näpistama neid, kes rohelist ei kandnud, et tuletada neile meelde ohtu jääda härjapõlvlaste küüsi.
Kuidas tähistada teadlikumalt?
Tänapäeval on Püha Patricku päev muutunud kommertslikuks festivaliks, kus domineerivad plastist kübarad ja roheline toiduvärv. Siiski on võimalik seda päeva tähistada ka sisukamalt, austades Iiri kultuuri sügavust. Selle asemel, et piirduda vaid pubikülastusega, võib uurida Iiri rikkalikku kirjandust (näiteks James Joyce’i või Oscar Wilde’i teoseid), kuulata autentset Iiri rahvamuusikat või proovida valmistada traditsioonilisi toite nagu soda bread või colcannon.
Mõistes pühaku tegelikku lugu – lugu vastupidavusest, andestusest ja kultuuride ühendamisest –, saab see päev hoopis uue tähenduse. See ei ole lihtsalt pidu, vaid meeldetuletus ühe mehe uskumatust teekonnast orjusest rahvuslikuks sümboliks ja Iiri vaimu sitkusest, mis on suutnud end kehtestada kogu maailmas. Olgu teie 17. märts täis rõõmu, kuid ka teadmist, et rohelise värvi taga on midagi enamat kui lihtsalt üks lõbus legend.
